lõpmatu kõverduse tasanemisena. Aegruumi kõverust käsitleb Albert Einsteini üldrelatiivsusteooria.
Näiteks mida väiksem on kera, seda kõveram on selle pind. Sama on ka Universumi aegruumiga.
Lõpmatu kõver aegruum tähendab füüsikaliselt aja ja ruumi eksisteerimise lakkamist. Seda
sellepärast, et lõpmatus kõveras aegruumis on ( välisvaatleja suhtes ) aeg aeglenenud lõpmatuseni ja
kahe ruumipunkti vaheline kaugus on vähenenud samuti lõpmatuseni. Kuna aeg ja ruum on
mateeria ( aine ja välja ) eksisteerimise põhivormid, siis seega ei eksisteeri aja ja ruumi
eksisteerimise lakkamise korral enam ka mateeriat ehk ainet ega välja. Sellisel juhul esineb kõige
eksisteerimise lakkamine. Lõpmata kõveras aegruumis on mateeria ( aine ja välja ) tihedus
lõpmatult suur, mis viitab samuti mateeria eksisteerimise lakkamisele lõpmata kõveras aegruumis.
Kuid sellises „olematuses“ tekkiv inimese teadvus ongi tegelikult looduse suur ime ja kui seda
tõeliselt tajuda, siis on võimalik tunda enneolematut õndsust. Selline tekkiv õndsuse tunne sarnaneb
surmalähedaste kogemuste ajal kogetava õnne seisundiga, mida inimesed on aja jooksul
kirjeldanud. Näiteks Pam Reynolds on tundnud oma surmalähedase kogemuse ajal seda, et „tema
hing on osa Jumalast ja et kõik, mis olemas on, on sellest valgusest ehk Jumala hingeõhust
tekkinud“. Dr. Eben Alexander aga kirjeldab oma tundmusi järgmiselt: „Sind peetakse igavesti
kalliks ja hinnaliseks. Sul ei ole mitte midagi karta. Pole midagi, mida võiksid valesti teha“. Selline
imeline armastuse seisund tekib arusaamast ( tajumisest, tunnetusest ), et inimese enda teadvuse
olemasolu Universumis on tegelikult tohutult suur ime. See ime seisneb selles, et kuidas
loodusseadustest tuleneb inimese enda teadvuse eksisteerimine. Loodusseadused ise on tegelikult
just „olematuse päritoluga“ ( s.t. loodusseadused on pärit olematusest ), sest nüüdisaegne
Universumi füüsika järeldub suuresti just ajas rändamise füüsikateooriast, millest järeldub see, et
Universumit ei olegi tegelikult olemas.
Kuid bioloogid mõistavad inimeste vahel esinevat armastust teisiti kui tavainimesed või
filosoofid. Inimene armub ikka sellesse, kellel on head geenid. Bioloogide jaoks on armastus seotud
eelkõige inimeste sugutungi ja sigimisega. Head geenid avalduvad inimesel näiteks edukuses, heas
füüsilises väljanägemises, intelligentsuses jne. Enamus inimesi armub just selliste tunnustega
inimestesse. Kuid selline armastus tuleneb inimese bioloogilistest vajadust