endast, kuid Aristoteles aga loodusliku maailma tajumisest. Platon mõtles matemaatiliselt. Ta
tegeles mõistetega, mis sai luua nii, et ei olnud vaja seostada neid loodusliku maailmaga. Kuid
seevastu Aristoteles mõtles peaaegu nii nagu tänapäeval loodusteadlased. Ta põhines tajul, vaatlusel
ja uurimisel. Platon ja Aristoteles arendasid selliseid tunnetusviise, millede olulisus on jäänud
kestma tänapäevani.
5.2 Reaalsustaju Unisoofias
Informatsiooni ümbritsevast maailmast saame me ainult meelte vahendusel. Teadaolevalt on
inimesel ainult viis meelt, milleks on nägemine, kuulmine, haistmine, maitsmine ja kompimine.
Nende kaudu saame pidevalt välismaailmast infot. Selle teadmise valguses tekib aga üks painav
küsimus, mis on erutanud filosoofe juba tuhandeid aastaid – kuidas me saame olla ikka kindlad, et
kas meie meeled annavad meile välismaailma kohta ikka õiget ja adekvaatset infot? Näiteks kuidas
me võime olla täiesti kindlad, et õun näeb välja just selline nagu me seda näeme? Kas me võime
oma meeli täiesti usaldada? Ilmselt me peamegi oma meeli täielikult usaldama, sest „meeltevälist
maailma“ ei olegi reaalselt võimalik ette kujutada. Sellise faktiga me peamegi paraku leppima. See
oleks analoogiline sellega, et kujutaksime ette sellist värvitooni, mida pole kunagi varem nähtud või
mis ei sarnane ühegi teise olemasoleva värvitooniga. Ilmselgelt pole see võimalik. Inimese aju
lihtsalt ei võimalda seda teha, sest aju ei seosta seda mitte millegi olemasolevaga ( ehk ei leia
analoogiat looduses eksisteerivaga ). Aju ei ole suuteline kujutlema seda mida pole kunagi olemas
olnud või millel pole mitte mingisugust analoogiat maailmas eksisteerivaga. Sellest tulenebki ainult
üks loogiline järeldus – meeltevälist maailma ( s.t. tõelist reaalsust ) ei saagi me mitte kunagi mitte
ühegi vahendiga teada ega tajuda. Me peame teadma ja usaldama ainult seda maailma ( seega näivat
reaalsust ), mi F