Pärast Suurt Pauku ( umbes esimese 10-43 sekundi jooksul ) tekkisid aeg ja ruum, kõik
fundamentaaljõud ning ülejäänud teadaolevad füüsikaseadused. Universum oli üliväike
esimese 10-35 sekundi vältel. Universum oli siis ülikõrge temperatuuriga ( umbes 1027
kraadi ) ja omas suurt energiat. Gravitatsioon oli juba muutunud arvestavaks jõuks ning
kujunema hakkasid esimesed elementaarosakesed. Näiteks ka elektronid. Sellele järgnes
Universumi inflatsioon ehk ülijärsk paisumine. Temperatuur kahanes väga kiiresti koos
Universumi paisumisega. Prootonid ja neutronid, mis kuuluvad aatomite tuumadesse,
moodustusid siis, kui Universum oli 10-6 ehk üks miljondik sekundit vana. Prootonid on
ju vesinikuaatomite tuumad. Kolm minutit hiljem oli Universumi temperatuur kõigest
miljard ehk 109 kraadi. Ühinema hakkasid prootonid ja neutronid ning tekkisid
deuteeriumi ( ehk raske vesiniku ) ja heeliumi tuumad. Sellisel ajal kujunes Universumis
välja vesiniku ja heeliumi suhteline hulk. Järgmise 300 000 aasta jooksul ei kulgenud
füüsikalised protsessid enam nii kiiresti. Mida enam Universum paisus, seda enam ka
selle temperatuur langes. Universumis domineeris kiirgus, milles elektronid ja
aatomituumad vabalt ringi liikusid. Niimoodi ringi liikuvad osakesed neelasid ja
hajutasid kiirgust, mis ei lasknud sellel kaugele levida. Niimoodi hajutab ka maapealne
udu valgust. Umbes 300 000 aastat pärast Suurt Pauku langes Universumi temperatuur
vähemaks kui 3000 kraadi. Elektronid ühinesid prootonitega ja neutronitega.
Moodustusid esimesed vesiniku- ja heeliumiaatomid. Kiirgus hakkas Universumis
hajuma. Laetud osakeste hulga vähenemine võimaldas valgusel segamatult levida.
Seetõttu muutus Universum läbipaistvaks. Esimese kahe miljardi aasta jooksul hakkas
vesiniku ja heeliumi segu moodustama pilvi. Esimesed tähed ja galaktikad sündisidki just
nende pilvede kokkutõmbumistest. Kümne miljardi valgusaasta kaugusel asuvaid
galaktikaid näeme me neid sellistena, nagu nad olid kümme miljardit aastat tagasi.
Inimene tajub Universumis eksisteerivat aja ulatust ainult osaliselt, mitte selle kogu tervikut.
Kuid ka kogu tervikut on inimesel võimalik tajuda. Selle mõistmiseks toome välja näiteks ühe
analoogia. Kui kõrges eas inimene on reaalselt rännanud ajas minevikku näiteks oma enda
lapsepõlve, siis tajub ta aja perioodi ( l 6W ;V