Võtame näiteks meile teada ja tuntud Linnutee galaktika. Me teame faktiliselt, et see on olemas
ja teame fotode järgi ka seda, et missugune see välja näeb. Kuid Galaktikat tajudes näeksime ja
saaksime sellest rohkem aru kui selle olemasolu lihtsalt faktiliselt teada. Taju võimaldab saada
erinevatest objektidest palju rohkem informatsiooni kui faktiline teadmine. Selle paremaks
mõistmiseks toome siin välja analoogia näiteks galaktika ja mingisuguse suvalise niidu või põllu
välja vahelise seose. Kui inimene seisab keset niidu välja, mis on kaugelt ümbritsetud puudega (
ehk metsaga ), siis tajub ta selle hinnangulist suurust ja enda ruumiosa selles. Inimene tunnetab
niiduvälja suurust ainuüksi oma enda vaateväljaga. Ta oskab ka subjektiivselt hinnata oma ruumilist
seost ( ruumilist ulatust ) selles ehk enda väiksust võrreldes niiduvälja suurusega. Inimese enda
väiksust võrreldes Galaktika ruumiväljaga peaks tajuma täpselt samamoodi nagu niiduvälja korral,
mis oli kaugelt ümbritsetud metsaga. Selle taju aistingu mõju inimese vaimsele projektsioonile (
teadvusele ) peaks olema mõlemal juhul täpselt samasugune. Kui avalduks eriline võimalus vaadata
väljaspoolt seda tohutut objekti oma enda ihusilmadega, siis avaldubki inimesel selline tõeline
tunnetus Galaktika kogu ruumilise ulatuse kohta kosmoses. Kuid säärane taju võiks tulla ka ilma
seda ise reaalselt nägemata ehk ainult inimese enda kujutluses. Analoogiliselt võiks niimoodi
tunnetada ka kogu Universumi ruumilist ulatust oma kõigis mastaapides ilma seda reaalselt ise
nägemata.
Praegusel ajal ei ole inimeste kosmosetehnoloogia nii arenenud, et inimene oleks võimeline
liikuma kosmoses meie galaktika ruumist välja nii, et inimene näeks eemalt Linnutee galaktikat
nagu näiteks meie kosmonaudid vaatavad kosmoses eemalt meie planeeti Maad. Kuid meie
galaktikat on siiski võimalik näha ka Maa peal olles. Näiteks talvisel öisel ajal pilvitusse taevasse
vaadates näeme selgelt eristuvat meie enda galaktika halot. Selleks aga peab linnadest viibima üsna
kaugel, et vältida „valgusreostust“. Linnade öine tuledesära häirib tähtede nähtavust maale. See
vaade, mis inimesele avaneb, on väga lummav ja vapustavalt võimas. Võiks öelda isegi nii, et see
tunne on peaaegu samasugune, mille korral inimene vaatleks enda galaktikat sellest väljaspool olles,
kui ta on kosmoses liikunud galaktika ruumist väljapoole. Analoogia on nendel kahel aspektil täiesti
ilmne.
Objekti tunnetamisega peaks kaasnema ka selle ruumilise „sügavuse“ tajumine. Me teame
faktiliselt, et näiteks inimene koosneb aineosakestest, s.t. elementaarosakestest nagu näiteks
elektronidest ja nukleonidest. Kuid peale selle faktilise teadmise on võimalik seda ka tajuda.
Inimese ruumiline ulatus ruumis ei piirdu ainult sellega, mida me reaalselt ja otseselt näeme.
Kõikjal Universumis loovad imepisikesed osakesed, mille hulk on kordades suurem kui kõik
maailma liivaterad kokku, enda mõõtmetega võrreldes hiigelsuuri struktuure. Need osakesed
moodustavad hiigelsuuri struktuurseid tervikuid, mida me kõikjal näemegi ainena. Inimesega
võrreldes on need osakesed väga väikesed ja seetõttu võibki inimese tajumise kohta välja tuua
järgmise analoogia. Näiteks kui inimesel on võimalus viibida avakosmoses ja näha sealt eemalt
meie planeeti Maad, siis sellisel juhul tajub ta väga selgesti kui väikesed me tegelikult oleme
võrreldes planeedi suuruse endaga. Inimese ja planeedi Maa suuruse erinevus ja nende ruumiline
ulatus on sellisel juhul üsna selgesti tunnetatav. Mingil määral on seda võimalik tajuda isegi väga
kõrgel maa kohal lennates. Analoogiliselt eelnevaga oleks võimalik inimese ajus eksisteeriva
kujutluse pinnalt tajuda, kuidas imepisikesed osakesed moodustavad inimese kui eksisteeriva
terviku. See tähendab tajuda inimese sissepoole suunatud ruumilist ulatust. Tunnetada inimest
moodustavaid osakesi samamoodi nagu astronaut tajub kosmoses Maad vaadates selle peal elavaid
imeväikesi inimesi. Nii tajume ka inimese ruumilist sügavust.
Paljud Venemaa noored tegelevad ühe eluohtliku lõbuga – nn taevas kõndimisega.
Noored kõnnivad ja seisavad väga kõrgete hoonete või muude rajatiste tipus kõrge
kukkumise serval. Hooneid enamasti ka pildistatakse. Turvavarustust sellisel tegevusel ei
kasutata. Näiteks Marat Dupri tegeles sellise hobiga juba aastaid. Ta on oma sõpradega
turninud paljude hoonete ja ehitiste tippu. Näiteks käis üks neist 215 meetri kõrgusel
Peetri I monumendi otsas. Kuid selline tegevus on enamasti siiski keelatud. Seepärast
17