prefrontaalne korteks olla teadvuse jaoks tarvilik, sest aju prefrontaalse korteksi töö on unenägude
ajal üsna pidurtatud. Väikeaju ja basaalganglionite blokeerimise korral ei juhtu isiku teadvusega
midagi. Järelikult pole need teadvuse jaoks vajalikud. Kiirusagaras esinevad protsessid toimuvad
enamasti teadvusväliselt. Seevastu oimusagaras ( temporaalsagaras ) toimuvad protsessid on
teadvusega palju rohkem seotud. Väga paljud uurimused on näidanud, et teadvus tekib
talamokortikaalses süsteemis. See on süsteem ajus, mis hõlmab suuraju koort ehk korteksit ja
vaheaju tuumasid ehk talamust. Talis Bachmanni teooria väidab, et kui kortikaalse omaduste
sõlmimise aktiivsus ei ole seotud mittespetsiifilise talamokortikaalse süsteemiga, siis toimub see
teadvusväliselt. Selles süsteemis tekkivad aktiivsused levivad üle kogu aju. Väikeajus tekkivad
aktiivsused jäävad aga lokaalseks. Need ei levi üle terve aju. Üldised uuringud on näidanud seda, et
teadvusseisundi korral püsib aktiivsus kauem ja see levib üle terve aju. Kuid näiteks üldnarkoosi
ajal on tekkivad aktiivsused lokaalsemad ja kestavad vähem aega kui teadvusseisundi korral. Kõik
see tähendab seda, et teadvusseisundi ajal esineb ajus globaalselt koordineeritud aktiivsus. See
võimaldab muidugi sõlmida erinevaid lokaalseid ajuaktiivsusi. Teadvustatud kogemus on ju
enamasti ühtne. Teadvuse kadudes aga väheneb talamuses ja korteksis aktiivsus – s.t. esinevad
madalad sagedused. Talamus ja korteks on omavahel seotud. Näiteks sensoorne info jõuab läbi
talamuse korteksisse. Kuid on täheldatud rohkem ühendusi hoopis korteksist talamusse. Talamuses
eksisteerivad palju tuumasid, mis on ühenduses korteksi piirkondadega. Talamuse tuumad ka
moduleerivad aktiivsusi korteksi piirkondades. Uurimused on näidanud, et inimese magama
jäämisel „uinub“ enne talamus ja siis korteks. Arvatakse, et hilisem korteksi aktiveerumine loob
inimesel sensoorsed kogemused. Seega talamus vastutab inimese magamajäämise üle. Näiteks
2007. aastal suutis Nicholas Schiff ja tema töörühm patsient teadvusele tuua, kes oli kuus aastat
minimaalses teadvuslikus seisundis. Ta suutis seda teha stimuleerides elektriliselt talamuse
mittespetsiifilisi tuumasid. Juba ammu on teada, et ajukoores on olemas inimese kõrgemad vaimsed
funktsioonid. Kuid ajukoores on olemas püramidaalrakud, mis saadavad oma arvutuste tulemused (
signaalid ) talamusse ja ajutüve neuronitele. Seepärast on arvatud, et teadvuselamus tekib hoopis
talamuses, mitte korteksis. Seda on kinnitanud isegi mõned uurimused. Näiteks kui ajukoorest välja
lõigata suuri alasid, siis teadvusega ei juhtu tegelikult mitte midagi. Kui patsiendil on kahjustada
saanud teatud korteksi piirkonnad, siis jääb näiteks eneseteadvus ikka alles. On arvatud, et
eneseteadvus on seotud teatud piirkondadega korteksis. Ja rotid, kellel ei ole üldse ajukoort,
käituvad hoopis aktiivsemalt ja lausa keerulisemalt. Talis Bachmanni teadvuseteooria väidab, et
teadvustatud objekti spetsiifiline kujutis ( aktiivsus ) ajukoores on seotud „ajukoore alt“ tuleva
mittespetsiifilise aktiivsusega. Kuid see sidumisprotsess võtab aega. Ajukoore osadega on seotud
teadvuse kognitiivsed aspektid, mis ei ole küll teadvuse fundamentaalsed osad. Afektiivsed
protsessid oleksid teadvuse esmased hulgad. Kuid samuti ka see, kui inimene tunnetab muutusi, mis
toimuvad oma keha seesmises keskkonnas. Talamus on evolutsiooniliselt vanem aju struktuur kui
korteks, kuid ajutüvi on talamusest veelgi vanem. Aina rohkem funktsioone on loomariigi arengu
käigus siirdunud ajutüvest ajukoorde. Kuid kui ajutüve ülaosa saab kahjustada ( eelkõige
mittespetsiifiline projektsioonisüsteem ) või vaheaju talitluse aktiivsus väheneb ( või üldse lakkab )
kindla sisaldusega anesteetiliste ainete poolt, siis ilmneb isikul teadvusetus. Kui aga taalamuse
intralamin