sõltumata inimese bioloogilisest kehast. Järelikult on teadvus seotud väljadega ka ajus olles, mille
korral neuronid oma laenglemistega loovad neid väljasid. Ajus eksisteerivad miljardid neuronid,
mis ajas perioodiliselt laenglevad. Kui neuron laadub, siis ümbritseb ümber seda neuronit
energiaväli ( elektriväli ). Erinevate neuronite väljade tugevused ( ja seega energiad ) on kõik ajas ja
ruumis üksteisest erinevad. Üle kogu aju esineb üks suur füüsikaline väli ( elektriväli ), mille
tekitavad ajus olevate miljardite neuronite laenglemised ajas ja ruumis. Kuid ajas ja ruumis on selle
välja tugevused ( ja seega energiad ) erinevad, mis tegelikult viitabki teadvuse põhiolemusele.
Näiteks meie ümbritsev maailm on pidevas liikumises ja selles esinevad palju igasuguseid
kujundeid. Ajus olevad miljardid neuronid loovad oma laenglemistega elektrivälju. Sellest
tulenevalt tuleneb pilt, mis on meie silme ees, sellest, et neuronite väljade tugevused on aju ruumis
erinevad ja selle pildi liikumise illusioon tuleneb nende väljade tugevuste erinevustest ajas.
Maailma liikumise illusioon mõneti sarnaneb kinematograafias loodud liikuvate piltidega, mille
korral liikuv pilt tekib siis, kui staatilised pildid on ajas erinevad. Inimese ajus tekib maailmapilt ja
selle liikumine neuronite väljade erinevuste tõttu ruumis ja ajas. Kuid peab märkima, et
maailmapildi ja selle liikumine on erinevate ajupiirkondade vahel ära jaotatud. Näiteks
liikumismuljet analüüsivaid neuroneid nimetatakse liikumisdetektoriteks, mis asuvad ajukoore
primaarse nägemiskeskuse ja vormitaju keskuse vahel. Kui need liikumisdetektorid on saanud
kahjustada, siis inimesel ei teki liikumismuljet. Isegi siis, kui sellised rakud töötavad, mis
analüüsivad erinevatest ruumipunktidest erinevatel ajahetkedel esinevaid objekte. Liikumismulje
piirkond ajus asub ajukoores V5 kuklasagaras. Kui see piirkond on saanud kahjustada, siis inimene
ei taju liikumismuljet, kuigi objektide asukohti ja nende muutusi võidakse tajuda.
Kuna inimese teadvussisudes ei esine ainult pilti ega selle liikumist, siis on loogiline järeldada,
et sarnaselt pildi ja liikumise tekkimisega peab sarnaselt tekkima ka teised teadvussisud ehk ajus
olevate neuronite väljade omavahelise konfiguratsiooni tõttu. Sellepärast, et miks peaks üks
teadvussisu teistest teadvussisudest kuidagi erilisem olema. Erinevaid teadvussisusid on väga väga
palju ja need kõik on üksteisest väga väga erinevad, kuid teadvus ise ( oma olemuselt ) on alati üks
ja sama. Inimene võib kogeda oma elus väga erinevaid teadvussisusid, kuid teadvus ise on seejuures
oma olemuselt kogu aeg üks ja sama. Teadvussisude erinevuste rikkus on tohutult suur. See
tähendab, et erinevaid teadvussisusid on miljardeid, mida inimene kogeda võib. Näiteks võtame
toidupoed, mida me kõik igapäevaselt külastame. Maitsete ja lõhnade erinevuste rikkus on väga
väga suur. Just teadvussisude erinevuste tohutu rikkus viitabki mingisugusele kombinatoorikale –
see tähendab mingisuguste kombinatsioonide ( seoste ) tohutule arvule. Näiteks ajus eksisteerivad
neuronite vahel miljardid seosed.
Ajus esineb väljade konfiguratsioon. Konfiguratsiooni leksikoloogiline tähendus seisneb „osiste
vastastikuses paigutuses“, kuid seda mõistetakse vahel ka erinevate osiste omavahelise kombinatsioonina. Näiteks sinine, punane ja kollane kuuluvad põhivärvide hulka, mille omavaheliste
segunemiste tagajärjel saame kõik teised värvispektrid. Põhivärve ei saa teiste värvide segunemisel.
Sama on ka inimeste põhiemotsioonidega ( näiteks hirm, kurbus, rõõm, vastikus, viha ja üllatus ),
mille omavahelistel segunemistel tekivad kõik teised emotsioonid. Näiteks armukadeduses on
omavahel segunenud armastus ja vihkamine. Kuid antud teadvuse teoorias mõistame m