paljunemisega, siis uus organism areneb välja viljastunud munarakust. Sugurakud, mis ühinevad viljastumisel, võivad pärineda ühelt või kahelt vanemalt. Kui on tegemist ainult ühe vanemaga, siis nimetatakse seda iseviljastumiseks, kui aga kahe vanemaga, siis ristviljastumiseks. Ristviljastumise korral ühinevad kahe vanema geneetiline informatsioon järglase peal. Kuid organism pärineb ühest vanemast alati mittesugulisel paljunemisel. Mittesuguline paljunemine toimub eoseliselt või vegetatiivselt.
Kuna kehast väljunud olekus ei ole isend võimeline sigima, siis vastavalt sellele muutub ka elumõte. Näiteks bioloogilise elu üks põhiliseimaid eesmärke Maal on anda edasi järglasi. Nii nagu terves loomariigis on ka suurem osa inimese elust Maa peal pühendatud pere loomisele ja selle üles kasvatamisele. See aga eeldab inimese isikliku elu puudumist. Ülitsivilisatsiooni elu staadiumis ei ole enam sigimine elu põhiliseim eesmärk. Suurem osakaal on nüüd inimese isiklikul elul. See tähendab seda, et elatakse nüüd vaid iseendale ja mitte teistele, mis omakorda ei tulene isekusest. See on ka põhjus, et miks surmalähedased kogemused on inimestele väga isiklikku laadi ja väga sageli jäävad isegi peresidemed tahaplaanile. Esile tuleb inimese isiklik „ mina“ ja tõeline loomus.
Kuid selleks, et amorphusolend oleks siiski võimeline paljunema, peab“ väli muutuma aineks” ehk“ amorphusolend peab muutuma aineliseks olendiks ehk morphusolendiks”. Näiteks kehast väljunud inimese korral peab ta oma bioloogilisse kehasse tagasi minema, sest ainult nii on võimalik tal sigida nagu tavaline inimene. Kindlasti tundub see esmapilgul täiesti absurdsena, kuid ärme unusta seda, et ka surmalähedaste kogemuste korral läheb inimene ikkagi tagasi oma füüsilisse kehasse ja meditsiiniliselt tähendab see kliinilisest surmast tagasi ellu ärkamist. See aga tähendab omakorda amorphusolendite suurt sõltuvust morphusolenditest. Ja vastavalt sellele ka ülitsivilisatsioon( mille moodustavad amorphusolendid) peab siis samuti olema pidevalt sõltuvuses nö. tavalise tsivilisatsiooniga, mille moodustavad morphusolendid nagu näiteks Maal elavad inimesed. Selline tavatsivilisatsioon kindlustab ülitsivilisatsiooni jätkusuutlikuse arengu. Selles mõttes jaguneb ülitsivilisatsioon tegelikult kaheks suureks osaks: tsivilisatsiooniks, mille moodustavad morphusolendid, ja tsivilisatsiooniks, mille moodustavad amorphusolendid. Need mõlemad tsivilisatsioonid on omavahel sõltuvuses ja suguluses. Seega ülitsivilisatsioonid on tegelikult kaksiktsivilisatsioonid – s. t. kaks erinevat tsivilisatsiooni moodustavad ühe suurema. Amorphusolendi paljunemist võimaldab ainult füüsilise ehk ainelise keha olemasolu. Selleks võib olla näiteks inimene. Amorphusolendil puudub rakuline keha ehitus, mis esineb kõikidel teistel elusorganismidel planeedil Maa.
Tsivilisatsioonid Universumis
Maaväliste tsivilisatsioonide maailmast ja nende eluolust on võimalik teada saada ainult siis, kui uurida üsna põhjalikult tulnukate inimröövide juhtumite ajalugu. Nendest juhtumitest on võimalik teada saada, mida tulnukad on enda kohta kontaktleritele teada andnud. Röövide ajal toimuvad inimeste peal enamasti meditsiinilised protseduurid, kuid koos sellega on tulnukad inimestele pisut avalikustanud ka enda maailma olemust ja päritolu. Näiteks on nad mõista andnud seda, et mitte kõikide maailmaruumis eksisteerivate planeetide eluslooduse evolutsioonid ei sarnane planeet Maal oleva eluslooduse arenguga. Paljude eluvormide funktsioneerimised maavälistes keskkondades on palju iseäralikumad ja isegi liigirikkamad kui seda on näiteks Maa eluslooduse liigirikkus. Näiteks mõnede Päikesesüsteemiväliste planeetide eluolu ja areng on üsna keerulise stsenaariumiga, kuid samas mõnede areng on planeet Maa elusloodusest aga hoopis lihtsam.
Tulnukad on kontaktleritele ise otseselt mõsta andnud, et mõistuslike olendite liigitused Universumis( eluvormid üldiselt) liigituvad kaheks: morphseteks ja amorphseteks eluvormideks. Morphsed olendid jagunevad veel omakorda kaheks suureks haruks – need on bioloogilised ja elektroonilised eluvormid.
Morphsed olendid eksisteerivad ainena – need olendid on nagu meie( Maa inimesed), kes eksisteerivad aineosakestena( elementaar- ja fundamentaalosakestena) ning nende osakeste süsteemidena nagu näiteks hapnik, DNA, rakud, koed, organid, elundkonnad jne. Morphsetel
177