Igapäevaselt elav inimene liigub pidevalt ruumis ühest ruumipunktist teise. Kuid ajarändur liigub ajas( s. t. hyperruumis) ühest ajahetkest teise, mis füüsikaliselt on analoogiline ruumis liikumisega ühest ruumipunktist teise. Sellest tulenevalt eksisteerivad ajaränduri jaoks Universumis minevikus hävinud hooned, kuid seda teistel ajahetkedel sarnaselt nii nagu olevikus elava inimese suhtes eksisteerivad hooned erinevates ruumi asukohtades. Selles mõttes ongi Universum oma olemuselt tegelikult ajatu. Aega ei ole olemas. Näiteks 16 aastat tagasi surnud inimene tegelikult ikka veel eksisteerib. Ta on Universumis olemas, kuid eksisteerib meie suhtes minevikus, mitte olevikus( ega ka tulevikus). See tähendab, et inimene „ elab“ meie suhtes möödunud ajahetkedes( ehk möödunud hyperruumi punktides). Olevikus teda enam ei eksisteeri ja pole teda ka tulevikus. Kuid sellegipoolest on ta siiski Universumis olemas.
Kui inimene liigub ruumis( s. t. tavaruumis), siis ta võib olla erinevates ruumipunktides, kuid ei saa olla seda üheaegselt. Näiteks võib inimene viibida oma majas ühel hetkel köögis ja siis mõnel teisel hetkel toimetada elutoas. Ajaga on tegelikult samamoodi, sest Universum eksisteerib ajaliselt tegelikult ühekorraga. Nii nagu on ruumiga, nii on ka ajaga( sest ajas rändamist võimaldab hyperruumis liikumine). Minevikus surnud inimene tegelikult ikka veel eksisteerib nii nagu inimene viibib majas ühes ruumis, kuid teistes ruumides teda ei ole. Selles seisnebki ajatu Universumi füüsikaline olemus. Seda näitab vaieldamatult inimese reaalne ajas rändamine minevikku või tulevikku. Aja eksisteerimine sarnaneb ruumi eksisteerimisega, mistõttu eksisteerib Universum küll erinevates ruumipunktides, kuid samas ka erinevates ajahetkedes.
Aja rännak minevikku on füüsikaliselt samaväärne, mis inimese liikumine majas ühest toast teise. Seetõttu pole aega tegelikult olemas. Ruumis on võimalik liikuda ühest asukohast teise. Just see sama asjaolu kehtib tegelikult ka aja kohta. Minevikus asetleidnud sündmused on tegelikult Universumis ikka veel reaalselt olemas. Selle mõistmiseks on olemas analoogiline seos ruumis toimuvaga. Näiteks inimene sõidab linnast ära maale puhkama. Mõnda aega inimest linnas ei eksisteeri, kuid sellegipoolest on ta siiski olemas( elades maal). Ei ole nii, et teda enam üldse olemas ei oleks, kui inimene on linnast lahkunud. Mõne aja pärast võib ta tulla linna tagasi. Täpselt samamoodi on ka ajaga. Minevikus surnud inimene tegelikult on Universumis olemas, kuid ta eksisteerib meie suhtes lihtsalt teises ajahetkes – nii nagu inimest pole enam linnas, kui ta on maale puhkusele sõitnud. Ajal ja ruumil eksisteerivad analoogilised seaduspärasused – näiteks ruumis( s. t. tavaruumis) saab inimene olla erinevates ruumipunktides ja samas ka ajas on võimalik( näiteks ajaränduril) olla erinevates ajahetkedes. See tähendab ka seda, et kõik mineviku ja ka tuleviku sündmused eksisteerivad Universumis( s. t. hyperruumis) koos olevikuga. Selles mõttes on kogu minevik( ja ka tulevik) Universumis olemas. Absoluutselt kõik, mis kunagi minevikus on aset leidnud ja tulevikus ka aset leiab, eksisteerivad tegelikult kogu aeg. Selles mõttes ei hävi mitte miski mitte kunagi. Kõik eksisteerib Universumi hyperruumis igavesti. Sündmused minevikus ei ole tegelikult nö. „ möödunud sündmused“, mida pole enam olemas. Need kõik eksisteerivad ikka veel, kuid lihtsalt teistes ajahetkedes. Sama on ka tulevikus asetleidvate sündmustega.
Hyperruumi suhtes vaadatuna eksisteerib kogu meie Universum ajalises mõttes „ ühekorraga“. See tähendab, et kogu minevik ja ka kogu tulevik eksisteerivad nagu üheskoos kõrvuti. Minevikku ega tulevikku( nii nagu meie neid mõistame) tegelikult ei ole, sest eksisteerib ainult oleviku ajavorm. Selles mõttes aega ei ole. Aega Universumis ei eksisteeri, sest selles on võimalik liikuda nii edasi kui ka tagasi( ning ka olevikus).
Sündmused, mis leiavad aset tulevikus, on tegelikult sama „ kindlalt paigas“ nii nagu seda on sündmused, mis on leidnud aset minevikus. Mineviku ja tuleviku sündmuste vahe seisneb ainult selles, et mineviku sündmuste kohta me teame, kuid tulevikus leidvate sündmuste kohta me ei tea mitte midagi. See on tegelikult väga oluline erinevus. Näiteks astroloogid on üldises arvamuses, et tulevik on kogu aeg liikuv – s. t. muutlik. Kuid tegelikult ei ole see sugugi nii. Tulevikus aset leidvad sündmused on samakindlalt paigas nagu mineviku puhulgi. See on väga oluline järeldus, mis tuleb välja inimese reaalsest ajas rändamisest. Mineviku sündmusi me teame, kuid tulevikus asetleidvaid sündmusi me ei tea.
23