peaaju suur spetsialiseerumine kahte suurde leeri: üks osa kogu funktsioonidest tegeleb bioorganismi juhtimise ja kontrollimisega ning teine osa ainult teadvuse ja psüühikaga seonduvaga. Ka on teada rohkesti juhtumeid kui inimesel on mõni haige siseorgan eemaldatud või asemele opereeritud mõne teise inimese siseorgan, siis vastavalt sellele on opereeritaval inimesel midagi mälust kustunud või saanud uusi mälestusi, mis ei ole tegelikult inimese enda omad. See viitab sellele, et inimese mälu( ja seega mingilmääral ka teised psüühika aspektid) on „ talletunud“ ka erinevate organite närvikudedesse( näiteks südamesse), mitte ainult ajupiirkondadesse, kuid mis on siiski ajuga ühenduses. See kõik vihjab sellele, et väljad võivad eralduda peaajust või kogu närvisüsteemi ulatusest ainult osaliselt( piirkondadest, mis on seotud ainult teadvuse ja psüühikaga). Seda näitavad SLK-nähtused, mille korral inimese teadvus ja psüühika eksisteerivad ilma kehata. Kuid füüsikaliselt on võimalik ka seegi, et teadvus eksisteerib ajust eraldatuna mingisugustel teistel mateeria vormidel, kui ainult teadaoleva elektromagnetväljana. Kui see aga tõesti nii on, siis ilmnevad teatud probleemid. Elektromagnetväljade olemasolu on enamasti lihtne eksperimentaalselt kindlaks teha. See kehtib enamasti nii nõrkade kui ka tugevate väljade korral. Kui aga on tegemist juba mingisuguste tundmatute seni avastamata mateeria vormidega, siis võivad ilmneda probleemid just nende mateeria vormide olemasolu kindlaks tegemisel. Siin kohal on kasulik tuua välja mõned näited. Näiteks füüsikateooriates ennustati selliste elementaarosakeste olemasolu, mida nimetatakse neutriinodeks. Neutriinod avastati nende teoreetilise ennustamise algusest umbes paarkümmend aastat hiljem, sest neid oli väga raske eksperimentaalselt kontrollida ja uurida, mida on siiski ka tehtud. Kuid neutriinod ei ole kaugeltki ainsad „ teaduse uperpallid“, mis on valdavalt keerulise iseloomuga meie kaasaegsetele eksperimentaalsetele riistapuudele. Näiteks astronoomia teaduses teatakse juba aasta kümneid tumeda aine olemasolu avakosmoses. Kuid mitte keegi ei oska endale ettekujutada seda, et mis see tume aine füüsikaliselt on. Teada on ainult seda, et tume aine avaldub ainult gravitatsioonis ja muud ei ole sellest midagi teada. Eksperimentaalselt uurida tumedat ainet on ammugi võimatu. Kuid see on siiski olemas hoolimata teadlaste praegustest füüsika teadmistest. Kui tõepoolest teadvus eraldub inimese ajust mingisuguse muu senitundmatu mateeria vormina, mitte elektromagnetväljana, siis seda eksperimentaalselt tõestada on peaaegu võimatu, olgugi et füüsikaliselt oleks see siiski võimalik. Üldteada ja tuntud reegel on see, et mis jääb eksperimentaalsete katsete võimalustest väljapoole, jääb väljapoole ka teadust ehkki nähtus ise võib tegelikult siiski olemas olla.
Elektromagnetvälja ehk elektromagnetlaine füüsika
Laine on võnkumiste levimine ruumis. Protsess, mis perioodiliselt ajas kordub, aga nimetatakse võnkumiseks. Elektromagnetilise võnkumise korral muutub potentsiaalne energia( ehk elektrostaatiline energia) perioodilise muundumisega kineetiliseks energiaks( ehk magnetiliseks energiaks) ja vastupidi. Valgus on elektromagnetlaine ehk elektrivälja ja magnetvälja üksteise muutumise levimine ruumis. See tähendab seda, et elektrivälja muutumine ühes ruumipunktis põhjustab esimesena muutuva magnetvälja, mille muutus kutsub elektromagnetilise interaktsiooni teel esile elektrivälja muutumise naaberpunktis. Selline elektri- või magnetvälja muutus levib ruumis lainena. Elektrivälja muutus jõuab ühest ruumipunktist teise magnetvälja vahendusel. Magnetvälja muutumisega kaasneb omakorda indutseeritud elektriväli. Magnetväli tekib elektrivälja muutumise tagajärjel sõltumatult muutuva elektrivälja päritolust.
Kuna elektromagnetlaine toime registreerimisel tekitab signaali elektriväli( näiteks inimsilm reageerib elektromagnetlaine ehk valguse elektriväljale, sest elektromagnetlaine elektriväli põhjustab elektriliste impulsside ilmnemist inimese nägemisnärvides), siis kirjeldatakse elektromagnetlainet ainult elektrivälja muutumise kaudu. Valguslaine lainepikkused jäävad 380 kuni 760 nm vahele.
Samas kujutatakse valgust mikroosakeste( ehk footonite) voona, millel on kvantfüüsika järgi
123