Bioloogia teadus annab meile sellest väga põhjaliku ettekujutuse, kuid inimeste bio- ja geenitehnoloogiad pole „ veel“ siiski sellisel arvestataval tasemel, et luua Maal uusi liike ja veel mõistuslike liike. Küll aga on palju aretatud erinevaid taime sorte ja looma( näiteks koera) tõuge, mis küll ei kuulu liigi( kui mõiste ja tähenduse) hulka. Kuid see pigem näitabki seda, et uue liigi loomine Maal ei ole inimestele enam futuristlik teema. Maailma esimene imetaja klooniti juba 1997. aastal, milleks oli siis lammas nimega Dolly. Inimese kloonimiseni pole veel jõutud, kuid ega see ilmselt tulemata ka jää. Kloonimine põhineb geneetikal ja geneetika põhineb pärilikkusel, mis esineb elusolenditel. Näiteks lapsed on oma vanemate sarnased, loomad sigitavad järglasi, kes on nendega sarnased ja seemnetest kasvavad taimed, mille õied ja viljad sarnanevad sellega, millelt seemned pärit on. Selle sarnasuse põhjustavad geenid, mida pärandatakse ühelt põlvkonnalt teisele. Näiteks lapsel võivad ilmneda ema näojooned, võimed ja kombed ka sellisel juhul, kui ta ei ole oma ema kunagi näinud. Spermatosoid kannab endas kõiki pärilikke sarnasusi põhjustavaid tegureid. Inimene on kasutanud teadmisi pärilikkusest juba väga pikka aega. Näiteks vanad Hiina allikad väidavad, et peaaegu kuus tuhat aastat tagasi aretati paremaid riisisorte ristamise ja valiku teel. Umbes 4000 aastased( enne meie ajaarvamist) Babüloonia kivitahvlid näitavad hobuse viie põlvkonna sugupuud, mis kujutab pea ja laka tunnuste pärilikkust.
Tulnukad soovivad luua uue bioloogilise liigi, et siis sellega geneetiliselt liituda. Nii nad lõidki geneetiliste manipulatsioonide tulemustena enda ja kunagi Maal elanud primaatide( ahvide) vahel inimliigi ja alles siis veel omakorda loovad enda ja inimeste vahel uut liiki, et rikastada nende enda genofondi. Ilmselt tulnukad soovivad liituda siiski mõistuslikku liigiga, mitte lihtsalt suvalise Maal elava looma liigiga. Ja see tähendab ka seda, et nad loovad enam just enda sarnaseid bioliike. Näiteks kui võrrelda omavahel inimesi ja humanoid-tulnukaid, siis tegelikult inimesed ongi väga sarnased tulnukatega – geneetiliselt oleme ju nendega suguluses, välimuselt oleme nendega väga sarnased ja sarnasusi esineb ka sotsiaalses ja kultuurilises käitumises ning mõtlemises.
Oluline on märkida ka veel seda, et tulnukate loodavad liigid oleksid paljunemisvõimelised. See tähendab seda, et nende geneetiliselt loodud hübriidid oleksid võimelised andma edasi järglasi. Hübriidi vanemad on pärit erinevatest liikidest. Näiteks muulad on hübriidid, kuid nad ei anna edasi järglasi. Kuid seevastu kodu- ja metssea hübriidid toovad ilmale järglasi. Hübriid, kes on paljunemisvõimeline, võib tagasi ristuda ja selle käigus võivad teise liigi geenid kaasa tulla. Erinevate liikide geenifondide ristumine võib põhjustada looduslike liikide väljasuremist või populatsiooni kohasuse langust, mille tagajärjeks võivad muutuda isendite sigimise ajad. Geneetika määrab ära hübriidi järglaste sigimisvõimelisust. Näiteks taimede omavaheline hübridiseerumine suurendab saagikust.
Kui mingi intelligentne elusolev liik eksisteerib väga kaua aega( näiteks Maa aastates umbes sadu tuhandeid aastaid), siis selle liigi isendite arvukus on tunduvalt suurem planeet Maal elavate inimeste omast võrreldes praegusel ajal inimeste arvukusega Maal, mis oleks siis veidi rohkem kui seitse miljardit inimest. Tegemist oleks sellise aruka liigiga, mille isendite arvukus oleks umbes sadades või isegi tuhandetes miljardites. Mida vanem on liik( ehk seeläbi mida suurem on liigi isendite arvukus) seda enam „ vananeb“ liigi genofond( genotüüp). Genofond ehk geenifond on populatsiooni või liigi kõigi geenide ja nende alleelide ning muude geneetiliste elementide kogum. Liigi genofondi vananemise all mõeldakse siin seda, et mida rohkem liigi isendite geenid omavahel kombineeruvad ja mida rohkem seeläbi järglasi sünnib, seda rohkem vaesub pärilikkuse informatsioon, kuna geenide omavahelisi kombinatsioone ei saa olla siiski lõpmatult palju, sest geenide kombinatsioonide varieeruvus lihtsalt väheneb. Liigi genofondi vaesumine sõltub ajast ja ka isendite paljunemiskiirusest. Liigi genofondi vaesumise tõttu pole isendite järglased enam unikaalsed( s. t. ainulaadsed), sest nad sarnanevad üha enam eelmiste generatsioonide( põlvkondade) isenditega või esinevad nendel üha enam uusi geneetilisi mutatsioone ehk geenihaiguseid. Kuni lõpuks pole enam uusi ja kordumatuid isendeid. Liigi uued põlvkonnad hakkavad kordama eelmiste põlvkondade vanu isendeid. Juba tänapäeval leiab teadus, et igal inimesel on maailmas vähemalt 6 teisikut. Nendest ühega kohtuda loetakse tõenäosuseks 9 %. Liigi genofondi vananemine tähendab ka seda, et mitte ükski liik Universumis ei saa paljuneda piiramatult ja mitte sellepärast, et liik hävib mõne keskkonna katastroofi tõttu( mis on ka muidu võimalik), vaid sellepärast, et geneetiline informatsioon hakkab otsa saama – hakkab ennast
37