nimetate rahvusteks ja riikideks, kadus, ja me muutusime sama maailma poegadeks. Moodustati tarkade meeste nõukogu ja nüüd valitsevad nemad. Sellesse gruppi kuuluvad need, kel on eriline mõistus või kes on mõnel teadusalal silmapaistvad.“ „ Selle valitsuse peakorterid on määrava tähtsusega. Igas grupis või tuumas on selle nõukogu esindaja, kes hoolitseb elanike parandavate ettepanekute vastuvõtu eest või annab nõusolekuid. Kõik need mehed on väga võimekad ja targad. Madalamates klassides pole äärmist vaesust ja iga elanik töötab meeleldi seal, kuhu teda on saadetud või pandud ja tal on kõike küll, et elada hästi. Keegi ei jäta oma lapsi enesele. Kui lapsed on väikesed, lähevad nad teatud tsooni, kus hoolitsetakse nende eest nagu vaja. Seal nad elavad ja kasvavad ning saavad hariduse vastavalt oma füüsilisele ja vaimsele kvaliteedile. Hiljem elavad nad tuumades, millesse nad on määratud.“( UFO-päevikud, lk. 33 – 37)
„ 1957 aasta oktoobris toimus Brasiilias juhtum, mis saavutas UFO-kirjanduses väärilise koha tänu Rio de Janeiro Rahvusliku Meditsiinikooli professori Olavo Fontesi hiljutisele uuringule. Ta intervjueeris ja uuris tunnistajat Antonio Villas-Boasi Sao Francisco de Salesist( Minos Gerais). 5 oktoobri ööl 1957 läksid Antonio ja ta vend umbes kell üksteist õhtul magama. Öö oli kuum, akent avades nägi Antonio karjaaias hõbedast valgust, mis sarnanes tugeva helgiheitja valgusvihule. Hiljem öösel nägid vennad valgust ikka samas kohas. Siis liikus see maja poole, libistades enne lahkumist üle katuse. 14 oktoobri ööl umbes kella kümne paiku õhtul kündis Antonio traktoriga ja nägi põllu põhjaotsas pimestavvalget valgusallikat. Iga kord, kui ta üritas sellele läheneda, see kaugenes. Nii juhtus umbes kakskümmend korda ehkki iga kord näis valgus teda ootavat. Ta vend vaatas pealt vahejuhtumit, kui Antonio lõpuks alla andis. Valgus lihtsalt kadus. Järgmisel õhtul oli Antonio samas paigas üksi. Öö oli külm, selge ja tähine. Kell üks nägi ta midagi punase tähe sarnast, mis kasvas suuremaks ja muutus munakujuliseks eredaks esemeks, mis rippus traktori kohal ning maandus seejärel pehmelt. Antonio püüdis ära sõita, kuid traktori mootor seiskus. Ta hüppas välja ja jõudis teha kaks sammu, kui ta käest kinni haarati. Peale lühikest rabelust kandsid neli meest ta sõiduki sisse. Olendid suhtlesid omavahel aeglaste korinatega, mis ei sarnanenud ühelegi helile, mida tunnistaja suutis jäljendada, ehkki need polnud „ ei liiga kõrged ega madalad“. Vaatamata ta vastupanule rõivastasid olendid ta lahti, pesid ta keha millegagi, mis sarnanes niiskele käsnale ja viisid ta läbi kummaliste kirjadega ukse teise ruumi.“ „... Villas-Boasi tunnistust dokumenteerisid väga põhjalikult Fontes ja Creighton ning hiljem Lorenzenid, kes avaldasid täieliku ümbertrüki sellest koos dr Fontesi asjatundliku arvamusega tunnistaja meditsiinilise seisundi kohta oma raamatus „ Flying Saucer Occupants“( Lendtaldrikuvaldajad).“ „ Antonio jäi ruumi üksi väga pikaks ajaks, nagu tundus. Kui ta kuulis ukse juurest hääli, pöördus ta ja sai „ kohutava šoki“: uks oli avatud ja sisenes naine, kes oli sama alasti kui temagi. Ta juuksed olid blondid, lahuga keskel. Tal olid sinised, pigem pikergused kui ümarad, väljapoole viltu silmad. Nina oli sirge, põsed esile küündivad. Nägu paistis väga lai, „ laiem kui indiaanlastel“, see lõppes terava lõuaga. Huuled olid väga õhukesed, peaaegu nähtamatud. Kõrvad olid normaalsed, kuid silmatorkamatud. Ta oli Antoniost tublisti lühem, pea ulatus vaid ta õlani. Naine tegi ruttu selgeks, mis oli ta külastuse eesmärk. Varsti peale vahekorda tuli sisse üks mees ja piipas naise kaasa, kes oma kõhule osutades naeratas, siis näitas taeva poole ja järgnes mehele välja. Mehed tulid Antonio riietega tagasi ning viisid ta siis ruumi, kus ülejäänud seltskonnaliikmed istusid ja omavahel korisesid. Tunnistaja, kes oli veendunud, et sel hetkel ei tehta talle kahju, uuris ettevaatlikult oma ümbrust. Teiste esemete hulgas – kõik ta märkused pakuvad siinkohal huvi – pani ta tähele klaaskaanega karpi, mis sarnanes häirekellale. „ Kellal“ oli üks osuti ja mõned märgid, mis vastaksid hariliku kella numbritele kolm, kuus, üheksa ja kaksteist. Siiski aja möödudes osuti ei liikunud, millest Antonio järeldas, et see polnudki kell.“ „ Villas-Boasi selle märkuse sümboolsus on ilmne. Meenuvad kirjeldatud lood maast, kus aeg ei liigu ja sellest suurest luuletajast, kelle toas oli hiiglaslik valge osutiteta kell, millel oli kiri „ on hiljem kui sa arvad“. Tõesti paelub paljude UFOvaatluste luuleline külg – vaatamata ebamõistlikkusele või näivale ajulagedusele – ja teeb need nõnda unenäolikeks. Antonio pidi nõndasamuti mõtlema, kuna talle meenus, et ta peaks tooma kaasa mõne asitõendi ja ta üritas varastada seda „ kella“. Kohe tõukasid mehed talle vihaselt ja teravalt külge. Katse tuua kaasa tõendeid on pidev muinasjutu motiiv ning meile meenub Betty Hilli
32