olemusest ja plaanidest inimkonnaga. Tulnukate inimröövide juhtumid ei jäta endast mittemingisuguseid füüsilisi asitõendeid, mida saaks eksperimentaalselt uurida. Alles jäävad ainult tunnistajate ütlused, mida ülejäänud maailm peab lihtsalt uskuma või siis mitte. Tulnukate inimröövi juhtumid sarnanevad seetõttu religioossete imedega, mida me tunneme Piiblis. Näiteks sarnaselt tulnukate inimröövidega avaldab „ Jumal“ ennast inimesele( keda ajaloos hakatakse hiljem pidama prohvetiks), et anda mõista Jumala olemusest ja plaanidest inimkonnaga. See tähendab seda, et läbi prohvetite( või saadikute, vahendajate) saab ülejäänud inimkond teada Jumala olemusest ja plaanidest inimkonnaga. Sarnaselt on nii ka maaväliste tsivilisatsioonidega, mille korral saame nendest aimu ainult nende inimeste kaudu, keda on nende poolt röövitud ja kellele on edastatud uskumatult väärtuslik informatsioon tulnukate maailmast.
Järgmisel UFO-juhtumil on üsna värvikas taust ja näitab ka asjaosalise suhteid elu ja ühiskonnaga. Kontakt Ufo-ga leidis aset 1968 aasta juulis Walter Rizzi nimelise mehega Euroopas Põhja- Itaalias. Kuid Walter Rizzi vaikis oma kogemusest üksteist aastat ja avaldas oma kogemuse Radio Nord Bolzanos alles 1979 aastal. Walter Rizzi: „ Kõik juhtus 1968 aasta juulis, kui ma töötasin Bolzano firmas. Kuna ma olin sündinud Dolomite Montagnes( Campitello di Fassas), siis oli mulle tööga seoses suureks naudinguks liikuda just siin, Lõuna-Tiroolis.“ Walter Rizzil oli võimalus kohtuda UFO-ga, kui ta sõitis oma Fiat 600-ga Gader Valley ´ st Campitellosse, kus ta tädi pidas sporthotelli. Kontakt UFO-ga ei kestnud sõidu ajal, vaid siis, kui mees parkis oma auto sobivas kohas, et teha väikest uinakut. Sõit toimus vastu hommikut ja seetõttu tundis mees väsimust. Ka ilm ei olnud väga hea. Helendav objekt oli hõbedane, 8 – 10 meetrise läbimõõduga ja seisis kolmel jalal. Objekti ülaosas oli väga hele paarimeetrine kuppel, milles oli näha kahte olendit. Üks olend tuli ufost välja ja hakkas Walteriga kontakteeruma. Olendil oli peas klaaskuppel ja ta pikkus oli kõigest 160 cm. Järgnevalt on esitatud lühike materjal sellest, mida olend Walterile rääkis ehk mida Walter sai teada tulnukate maailmast:
„ Planeet, millelt ta tuli, on meie süsteemist väga kaugel ja kümmekond korda suurem kui Maa. Neil on kaks eri suurusega kesktähte. Nende päev on oluliselt pikem kui meil ja taimestik meenutab meie oma. Seal on väga kõrged mäed ja puud. Neil on ka kaks polaarjääpiirkonda ning paljud kiviseid alasid. Ka loomad meenutavad paljuski meie omi, kuigi varieeruvad suuruselt.“ „ Ta ütles, et nad ei tööta, kuna kõik on automatiseeritud. Nad on kõik võrdsed ja igaühel on kõik, mida vaja. Neil on ka ahvitaolised olendid, kes teevad teatud töid( pantropeerivad ehk valmistavad etteantud omadustega eluvorme), istutavad ja kasvatavad taimi, puu- ja juurvilju, teravilja jne.“ „... temasugune on elustruktuur, kes on kõige paremini kohandatud nende planeedi tingimustele. Ta pea ülaosa oli oluliselt laiem kui meil. Ajumaht pidi olema kaks korda meie omast suurem ja nad pidid kasutama sellest enamikku. Mõtte ja teatud kiirguse kaudu pidid nad suutma sooritada mõningaid asju, mida me ei oska isegi kujutleda.“ „ Ta pea oli kaetud madala karusnahka, heledat piibrinahka meenutava karvaga. Silmad olid imeliselt ilusad, suuremad, veidi vidukil, välised nurgad ülespoole, ja ulatusid natuke külgedele, sarnanedes pigem kassi silmadega. Meie silmavalgete osa oli tal hele pähklipruun. Silmaterad meenutasid meie omi, kuid olid rohelised sinaka läikega ja pupillid olid mustad punktid, mis muutusid aeg-ajalt ovaalseteks piludeks. Ka nina oli väga väike nagu kassil. Huuled olid väikesed ja kitsad ning kui ma teda silmitsesin, siis nii naljakas kui see ka pole, meenus mulle Greta Garbo. Kui ta naeris või naeratas, ei paistnud üksikud hambad, vaid kaks väga valget hammaste rida. Ta ütles, et neil ei ole lõikehammaste vajadust, kuna nad ei ole lihasööjad. Ta ütles, et meie oleme tegelikult looma kehaga. Nende toit on puu- ja juurviljad ja terad. Veel enam, ta lisas, et neis on energiasalvestid ja neil pole haigusi.“ „ Olendi nahk oli pehme ja klaar ning oliivrohelise varjundiga. Kui ta pööras pead, ei olnud kaelal märgata ühtki kurrutist. Tahtsin küsida, mis tingib oliivrohelise varjundi, ja ta vastas, et värvuse magnetiline koostis ei ole siin sama mis neil ja seetõttu ma ei näe nende tõelist värvi. Pean ausalt ütlema, et ma ei saanud tema seletusest aru. Ta õlad olid laiad ja keskkeha kitsas. Ka käed-jalad erinesid meie omadest. Jala reieosa oli oluliselt pikem kui sääreosa. Ka küünarvars oli pikem kui käsivars. Käelabasid ma ei näinud, sest need olid kinnastes, kuid sõrmed tundusid olevat pikad.“ „ Ta
18