Maailmataju Jan 22 2017 | Page 481

militaar-aristokraatlik, nagu näib, kõrge ja uhke. Nad moodustavad erilise rassi meie ja vaimude vahel, nagu nad mulle ütlesid. Nende võimed on ülisuured: „ Me võiksime pool inimkonda hävitada, kuid me ei tee seda,“ sõnasid nad, „ kuna me loodame päästmisele.“ Ja ma teadsin meest, keda nad kolm-neli aastat tagasi lõid teda halvates pikali. Nende silmavaade on nii läbinägev, et ma arvan, et nad võiksid näha läbi maakera. Neil on kiire ja meeldiv hõbedane hääl. Haldjarahvas elab mägede sees ilusates lossides ja neil on palju suguharusid teistes maades ning eriti Iirimaal. Mõned elavad Dublini lähedal Wicklaw ´ mägedes. Nagu sõjaväelgi on neil oma baasid ja nad liiguvad ühest teise. Minu juht ja informaator lausus mulle kord: „ Ma kamandan rügementi“. Nad rändavad palju ja nad võivad ilmuda Pariisis, Marseille ´ s, Napolis, Torinos, Gemas või Dublinis harilike inimestena, isegi tervete rahvahulkadena. Eriti meeldib neile Hispaania, Lõuna-Prantsusmaa ja Lõuna-Euroopa. Haldjarahvast huvitavad inimeste tegemised väga ning nad seisavad alati õiguse ja tõe eest. Mõnikord nad võitlevad omavahel. Nad võtavad huvitavaid noori ja tarku inimesi enda juurde. Nad võtavad kogu keha ja hinge, muutes keha enda oma sarnaseks. Ma küsisin kord, kas nad kunagi surevad ja nad vastasid, et ei, „ meid hoitakse alati noortena“. Kui nad võtavad kellegi enda juurde ja see maitseb nende lossis toitu, ei saa see enam kunagi tagasi. Nad ei maitse kunagi midagi soolast, kuid söövad toorest liha ja joovad magedat vett. Nad abielluvad ja neil on lapsed. Ja igaüks neist võib abielluda hea ja puhta surelikuga. Nad võivad ilmuda eri vormides. Üks, kes mulle ükskord ilmus, oli tüseda kehaehitusega ja ainult neli jalga pikk. Ta ütles: „ Ma olen suurem kui ma sulle paistan. Me võime teha vana nooreks, suure väikeseks ja väikse suureks.“( Teine reaalsus, lk. 65-66)
Folkloorsed haldjarahva lood jutustavad meile ka mingisugusest salapärasest maailmast, kust need olendid inimeste sekka tulevad. Sellises maailmas ei ole haigusi ega surma ja ka aeg kulgeb seal teisiti kui inimeste maailmas. Sellest pajatavad meile väga paljud legendid ja müüdid. Näiteks võõraste olendite „ võlumaal“ minuteid või tunde veetnud inimesed avastavad tagasi tulles seda, et möödunud on aastaid või isegi sajandeid. Kuid on toimunud ka vastupidiseid juhuseid. Näiteks on avastatud seda, et aastaid veedetud olendite „ võlumaal“ on tegelikult ära oldud ei vähem ega kauem kui näiteks kolm minutit. Just täpselt selliseid ajahetki on täheldatud ka siis, kui inimene on astunud mõne UFO pardale.
Olendite maailma on pärimused kirjeldanud aga kahel erineval viisil. Näiteks mõned legendid pajatavad täiesti reaalsest maailmast, mis on inimeste omast täiesti erinev. Kuid teised legendid räägivad sellest maailmast kui surnute riiki, mis on juba väga müstiline ja muinasjutuline. Näiteks on inimesi, kes on „ väidetavalt“ näinud surnud inimesi või sugulasi just UFO pardal või lausa teistel planeetidel.
Näiteks vaatame ühte tuntud lugu „ Cormaci seiklused tõotatud maal“. Seal jälitab Cormac ühte igavese nooruse maalt pärinevat saladuslikku sõjameest. Kuid siis satub ta mingisugusesse udusse, mille keskel asub kindlus. Heledast, hõbedasest loss paistab olevat müüride vahel. Seda katavad poolenisti valged linnusuled. Kuid siis ratsutavad lossi juurde haldjad. Neil on kaasas linnusuled, millega nad siis lossi katma hakkavad. Kuid tugev tuul kannab need linnusuled siiski minema. Kuningas astub sisse ning näeb nägusat sõjameest ja kaunist heledajuukselist tütarlast. Sõjamees osutus Tõotatud maa kuningapojaks. Pärast sõbralikke tervitusi tunnistab ta, et on Cormaci oma riiki meelitanud ja soovib nüüd teda autasustada. Ta kingib Cormacile võlukausi, mis eristab tõde valest ja hõbedase oksa. Selline tuntud Iiri saaga sarnaneb veel väga paljude teiste rahvaste juttudega.
Näiteks sarnased lood on üsna tavalised just eri liiki meediumite korral. Nii avastas näiteks briti uurija Peter Rogerson, kes on uurinud ka Edgar Cayce ´ i ja Uri Gelleri lapsepõlve läbielamisi. Näiteks ennustaja Andrew Jackson Davis, keda hüütakse ka Poughkeepsie ´ ks, kohtas kunagi salapärast isikut. See salapärane isik andis talle müstilise rännukepi ja selle sees olid pisikesed karbid „ rohtudega eri hädade vastu“. Selline lugu sarnaneb väga šamaani klassikalise tekkelooga. Raamatus „ Shamanism“ kirjutab Mircea Eliade meediumite lugudest, kuidas nad teada said oma nõiavõimetest. Peaaegu kõik need lood sarnanevad ainult ühele iseloomule – seda, et „ ma pesin parajasti jõe ääres, kui taevast tuli alla suur tulekera, see läks minu sisse ja siis ma teadsin, et ma
10