Resümee
Käesolevas töös on esitatud selline füüsika, mis võimaldaks inimesel( ja ka teistel füüsikalistel kehadel) liikuda ajas minevikku või tulevikku. Sellise tehnoloogia välja töötamine loob uusi võimalusi ajaloo uurimisel ja ka süvakosmoses liikumiseks. Kogu järgneva töö üldine uurimusmeetod on omane puhtalt teoreetilisele füüsikale. Näiteks hüpoteese, mida antud töös hulganisti püstitatakse, on tuletatud teoreetiliselt. Samas on kõik need hüpoteesid täiesti kooskõlas olemasolavate üldtunnustatud füüsikateooriatega. Töö alguses on teemale lähenetud mitte traditsiooniliselt, sest kõik olemasolevad füüsikateooriad, mis käsitlevad ajas rändamise reaalset võimalikkust, baseeruvad just ussiaukude ehk aegruumi tunnelite matemaatilistel teooriatel. Antud uurimuses püstitatud teooriate järeldused võimaldavad neid ussiauke kirjeldada pisut teistmoodi, kuid samas prognoosides ikkagi nende füüsikalist olemasolu. Antud töös on esitatud ka olemasolevate füüsikateooriate( näiteks relatiivsusteooria ja kvantmehaanika) võimalikud edasiarendused, sest ilma nendeta ei ole võimalik ajas rändamist füüsikaliselt mõista. Järgnevas uurimuses selgub üllatav tõsiasi, et inimese ajas rändamine( näiteks minevikku) on oma olemuselt väga reaalne ehk võimalik ja see on ka tehniliselt täiesti teostatav. See on ka kõige üllatavam järeldus kogu töö juures. Ajas rändamine osutub reaalselt võimalikuks ainult siis, kui tänapäeva füüsika kahte peamist teooriat edasi arendada. Samas on jõutud areneda ajas rändamise füüsikast isegi veelgi kaugemale. Kui inimese ajas rändamine osutub reaalselt võimalikuks, siis muutub vältimatult meie praegune füüsikaline maailmapilt Universumist. Näiteks näitab ajas rändamine Universumi ajatust, mille korral ei eksisteeri meie teadaolevas Universumis aega.
2