2 Unisoofia „ teadus“
2.1 Unisoofiast
Unisoofia tuleb sõnadest universum ja filosoofia. „ Filo“ tuleb kreeka keelest „ phileó“, mis tähendab armastama ja „ soofia“ tuleb samuti kreeka keelest „ sophia“, mis tähendab tarkust. „ Filosoofia“ tuleb siis kreeka keelest „ philosophia“, mis otsetõlkes tähendab tarkuse armastamist. „ Universum“ tuleb aga ladina keelest „ universum“, mis tähendab kõiksust. Seega tähendab Unisoofia otsetõlkes Universumi tarkust või lihtsalt Universumi filosoofiat. Unisoofia on teadus, mis uurib ja käsitleb inimesest kõrgemaid „ psüühilisi elamusi“ ja( selle tulemusena) inimteadvusest kõrgemaid teadvuseseisundeid. Seega on tegemist meil nö. „ kõrgema“ psühholoogiaga või „ kõrgema“ filosoofiaga. Unisoofia „ teadust“ võib põhimõtteliselt käsitleda nii psühholoogiana kui ka filosoofiana. Unisoofia sisaldab nende mõlema valdkonna elemente ja seetõttu võib Unisoofiat käsitleda nii psüühikat uurivad teadlased kui ka filosoofid. Võib ka nii öelda, et Unisoofia on psühholoogia ja filosoofia „ segu“ või „ ühendteadus“. Järgneva materjali läbi võtmiseks on soovitatav enne läbida psühholoogia ja filosoofia üldkursus.
Unisoofias ei ole käsitletud või ei ole ära toodud nende tundmuste või tajude( ka uue teadvuse seisundi) neuronaalsed korrelaadid ehk vastava taju liigi või kõikide taju liikide üheaegne aktiivsuse muster peaaju piirkondades. Ka ei ole ära toodud seda, et kuidas neid erakordseid taju elamusi või kirjeldatud „ superteadvuseseisundit“ esile kutsuda, ehkki ka nende eksperimentaalne uurimine ja käsitlemine on siiski võimalik. Neid käsitleme me hiljem tulevikus – mõnes uues trükis, sest siin piirdume praegu ainult teoreetiliste alustega. See tähendab seda, et me läheneme nendele psühholoogilistele ja filosoofilistele aspektidele teoreetiliselt. Unisoofilises psühholoogias on esitatud kõik selle „ teaduse“ põhiideed ja põhiprintsiibid.
2.2 Tajupsühholoogia
Taju mõistel võib olla kaks tähendust. Esiteks taju võib olla kui protsess( näiteks tajumine). See on üks kindel aktiivsus aju infotöötluse süsteemis. Teiseks võib taju tähendada kui protsessi tagajärge. See on tajumus ehk tajukujund. Selle kohta võib öelda ka kui psüühiline elamus. Need taju kaks aspekti on omavahel ka seotud.
Meeltest tulenev energia ja selle töötlemist tähendab taju olemasolu. Energia ise tuleb kas ümbritsevast maailmast meelte abil ajju või see tuleb organismi sisekeskkonnast. Kehade või sündmuste omaduste kohta käivat informatsiooni kannab endas energia, mis on tajutav. Taju taastab kehade ja sündmuste omadusi inimese ajus just sellise informatsiooni baasil. Kui energiast, millest aru saadakse, on vastu võetud, siis on see taju oma ülesande täitnud. Seda nimetatakse tajukujundiks. Eksisteerivad ka taju suhtelised ja absoluutsed piirid. Taju absoluutsed piirid esinevad siis, kui tajutakse stiimulite kõige väiksemaid või kõige suuremaid väärtusi. Kuid esinevad ka nn suhtelised piirid. Need esinevad siis, kui on võimalik tajuda kõige väiksemaid muutusi, mis on stiimuli väärtuste osas. Inimene ei taju just absoluutseid suurusi, vaid tajutakse enamjaolt ikkagi suuruste omavahelisi suhteid. Astmefunktsioonina stiimuli füüsilisest väärtusest on võimalik kirjeldada tajumulje tugevust, mis on subjektiivne. Tajumuljete tekkimine ja kadumine võtab üldjuhul aega ja seepärast on võimalik ka nende tekkimist või kadumist ajas mõõta. Üsna sageli ei sõltu taju vaatlustingimustest. Kuid selline tajukujund sõltub sellest, et mida tajutakse samal ajal või vahetult enne ja pärast. Suurepärane taju esineb väga suurepärasel keskendumisel objektile, mida tajutakse. Erinevate omaduste tajumisele on vaja aga suurt vaimset pingutust. Inimese tajusüsteemid on kohanenud toimimiseks väga mitmekesistes tingimustes. Inimeste tajuomadused on enamjaolt
4