välja lülitumisega. Inimene on ikka täpselt samasugune isiksus pärast sügavat und, koomat või kliinilist surma. Kuidas seda seletada? Inimese teadvus ja psüühiline tegevus on seotud ajuaktiivsusega, mis seisneb neuronite elektrilises laenglemises. See, et inimese teadvus, isiksus ja üldse kogu psüühiline tegevus jääb täpselt samasuguseks pärast kliinilist surma, näitab seda, et peale neuronite elektrilise laenglemise on oluline ka nende ruumiline koordinatsioon üksteise suhtes. See tähendab, et nii neuronid kui ka nende ruumiline paigutus üksteise suhtes on alati samad nii enne kliinilist surma kui ka pärast seda ja isegi selle seisundi ajal. Ainult elektrilaengu puudumine või eksisteerimine määrabki ära selle, et kas inimene on teadvusel või kooma seisundis. Elektriliselt laenglevate neuronite ruumiline orientatsioon üksteise suhtes, mis on ajas muutumatu( sest neuronid üksteise suhtes ei liigu), on aluseks väljade konfiguratsiooni erinevatele variatsioonidele, mis on omakorda füüsikaliseks aluseks teadvuse ja seega psüühika tekkimisele.
Aju lähitsooni ehk kvaasistatsionaarsed väljad
Neuronite( ja neuronipopulatsioonide) aktiivsused on seotud närviimpulsside liikumistega närvikoes. Näiteks kui impulss saabub neuronisse( neuronipopulatsiooni), siis muutub neuronipopulatsioon aktiivseks. See tähendab seda, et mingi ajupiirkonna aktiivsus tähendab( info) impulsside vastuvõtmist, töötlemist või edasi saatmist. Seda sellepärast, et neuronite aktivatsioon ja impulside liikumine ajus on omavahel väga tihedalt seotud. Membraanipotsentsiaali ja aktsioonipotentsiaalide vahel on väga tugev seos, kuid membraanipotentsiaalis võib esineda palju muutusi, mis aktsioonipotentsiaalides ei kajastu. Neuron või neuronite populatsioon aktiveerub alati siis, kui neile saabub impulss( nad võtavad impulsse vastu) või siis, kui nad ise saadavad impulsi mõnele teisele neuronile. Neuronite süsteemide aktiivsuste suurenemist või vähenemist mõistetakse närviimpulsside sageduse muutumisena. Aktiivsustel võivad olla ajalised mustrid ja rütmid.
Kui mingisugune ajupiirkond elektriliselt aktiveerub, siis seda piirkonda tabab hapnikurikas veri. See tähendab seda, et mingisuguse ajupiirkonna aktiivsuse taga on ajurakkude hapnikutarbimine. Vere magnetilised omadused sõltuvad vere hapnikusisaldusest. Aktiivsetesse ajupiirkondadesse tulvab hapnikurikas veri. Seetõttu näitavad vere magnetilised omadused ajupiirkondade aktiivsuse ja ainevahetuse erinevusi.
Kui närviimpulss suubub neuronisse, siis see ka neuronist väljub. Impulsid on ajus pidevas liikumises. Impulss, mis väljub neuronist, on teistsugune( oma informatsiooni poolest) impulsist, mis suubus neuronisse. Impulss kannab endas informatsiooni. Järelikult neuronid( neuronipopulatsioonid) muudavad infot, mis levivad ajus impulssidena. Kuid neuronid ka talletavad informatsiooni.
Inimese ajus liiguvad ringi miljardid närviimpulsid. Elektriimpulss liigub ajus kiirusega umbes 360 km / h. Need impulsid ei liigu ajus ringi suvaliselt, vaid mööda kindlaid trajektoore. Näiteks visuaalne informatsioon( ehk impulsid) jõuab silmast ajju esmasesse visuaalsesse korteksisse just läbi talamuse lateraalse põlvkeha. Kuid edasi läheb info juba kõrgematesse visuaalsetesse keskustesse. Uuringutest on selgunud tõsiasi, et kui ühe ajupoolkera esmane visuaalne korteks saab kahjustatud, siis sellisel juhul jõuab info( ehk impulsid) talamuse lateraalse põlvkehalt otse kõrgematesse visuaalsetesse keskustesse. Kuid mis trajektoore kõik need aju impulsid siiski liiguvad, see tulebki tulevikus eksperimentaalselt kaardistada. Seda veel lõpuni ei teata. Kui aga teatakse kõikide ajus olevate impulsside liikumiste trajektoore, siis ilmselt annab see teada ka sellest, et kuidas aju põhimõtteliselt töötab.
Impulsside levimist ja liikumist erinevate ajupiirkondade vahel reguleerib sünkronisatsioon, mis algselt arvati olevat ajus oleva informatsiooni sõlmimismehhanism. Näiteks oletame seda, et meil on kaks neuronigruppi x ja y ning need saadavad mingisuguse sisendi impulsi neuronigrupile z.
18