laenglevate neuronite vahel eksisteerib vastastikmõju, mis toimub elektrivälja vahendusel. Laenglevate neuronite omavaheline vastastikmõju elektrivälja vahendusel võibki olla teadvuse tekkeks vajalik füüsikaline baastingimus.
Inimese teadvuses võib esineda miljardeid erinevaid teadvussisusid. Selline teadvussisude rohkus( s. t. paljusus) viitab aju mingite kombinatsioonide loomele. Inimese ajus eksisteerivad tuhanded laenglevad neuronid, mille tulemusena tekib laengute vahel vastastikmõju. Kõik laengud mõjutavad üksteist jõuga. Teada on seda, et mida rohkem on laenguid ruumis, seda keerulisem on laengutevaheline jõuvälja struktuur. Kuna ajus on miljonid laenglevaid neuroneid ja kõikide nende vahel eksisteerib vastastikmõju, siis seega laengute vahelise vastastikmõju kombinatsioon sarnaneb tähtede ruumilisele struktuurile kosmoses, mille vahel esineb gravitatsiooniline vastastikmõju. Esitame siinkohal kolm kindlat seaduspärasust. Esiteks tähed moodustavad suurenevaid süsteeme alates Päikesesüsteemist kuni galaktikate superparvedeni. Näiteks ka inimese keha koosneb rakkudest, mis moodustab lõpuks inimese kui terviku. Teiseks, erinevate tasandite süsteemide vahel esinevad samuti vastastikmõjud. Näiteks Maa ja Galaktika tsentri vahel esineb gravitatsioonijõud. Ka viirus võib tappa kogu inimese organismi. Ja kolmandaks on see, et erinevate süsteemide tasandite vastastikmõju protsesside järjekord on väga oluline. Näiteks protsessid, mis põhjustavad inimese munaraku arenemist inimlooteks, toimuvad kindlas järjekorras. Niisamuti ka näiteks tähe suremine. Kõik need kolm seaduspärasust esinevad mistahes vastastikmõju olemasolu korral ja on omavahel sarnased kogu Universumis. Peab märkima seda, et eelnevat ei olnud mõeldud neuronite struktuurse ehituse ja talitluse kirjeldamist inimese ajus, vaid laenglevate neuronite( kui elektrilaengute) vahelise jõuvälja struktuuri ja talitlust. Mida rohkem on ruumis laenguid, seda keerulisem on nendevaheline jõuvälja struktuur, sest kõik laengud mõjutavad üksteist jõuga. Teadvus kujuneb välja kõige suuremal integreerituse tasemel ja mida enam keerulisem on integratsioon( s. t. kombinatsioon), seda suurem on näiline lõhe mateeria ja teadvuse vahel.
Teadvus ja teadvusväline
Sooja aistingu peale aktiveerub ajus üks kindel ajupiirkond ja külma aistingu peale teine kindel ajupiirkond. Sooja või külma aistingu tundmiseks( s. t. teadvustamiseks) on vaja tegelikult mõlema ajupiirkonna aktiveerumist ehk laenglemist, mitte nii et sooja aistingu teadvustamiseks on meil vaja ühe kindla ajupiirkonna aktiveerumist( mis aktiveerub alati ainult sooja aistingu peale) või külma aistingu teadvustamiseks ühe teise ajupiirkonna aktiveerumist( mis aktiveerub alati ainult külma aistingu peale). Sooja või külma aistingu teadvustamiseks on vaja tegelikult mõlema ajupiirkonna aktiveerumist, sest need kaks laenglevat ajupiirkonda satuvad elektrivälja vahendusel üksteise suhtes vastastikmõjusse( ehk tekib väljade konfiguratsioon), mis tähendab abstraktselt meile seda, et sooja tunnet ei saa inimesel tekkida, kui pole tundnud külma aistingut ja vastupidi.
Et inimene saaks tunnetada sooja aistingut on tal selleks vaja teada ka külma aistingut ning vastupidi. See tähendab omakorda seda, et millegi teadvustamiseks on vaja mälu olemasolu( s. t. eelnevat kogemust). Teadvus ise oma olemuselt ei ole mälu, kuid mälu( ehk eelnevat kogemust) on vaja teadvuse ilminguks.
Sooja aistingu tundmiseks on vaja teada ka külma aistingut ning külma aistingu tundmiseks on vaja teada sooja aistingu tunnet. Üks pool ei saa tekkida ilma teiseta ehk näiteks me ei saa tunda soojust, kui me poleks mitte kunagi tundnud külma. See kehtib ka vastupidisel juhul. See tähendab seda, et külma või sooja aistingu illusioon saab tekkida ainult nende kahe aistingu vastastikmõjul ehk konfiguratsioonil nii nagu analoogiliselt saab elektrijõud tekkida ainult samamärgiliste või erimärgiliste elektrilaengute interaktsioonis. See, et mis aisting on parajasti teadvuses, sõltub
13