Järgnevalt on tsiteeritud neid reaalseid juhtumeid, mis on esitatud ja kirjeldatud väga heas raamatus „ Mõistatuslike nähtuste entsüklopeedia”( „ Encyclopedia of the unexplained”), lk. 99- 110. Antud teoses on esitatud ainult kõige tuntumad ja kõige uuritavamad juhtumid:
„ On teada rohkesti juhtumeid, mil inimesed on näinud paiku sellisena, nagu need võisid endisaegadel olla. Ruth Manning Saunders kirjeldab üht seda laadi seika oma 1951. aastal ilmunud raamatus „ The River Dart“. Kolm tüdrukut olid koos isaga Buckfastleigh ´ lähedal Hayfordis jahiretkel. Õhtupoolikul lonkisid tüdrukud omapäi eemale ning eksisid laskuvas pimeduses ära. Autor kirjutab: „ Oma rõõmuks nägid nad eespool valgust ning jõudsid teeäärse elamuni. Kardinatega katmata akendest paistis punakat tulekuma, mis soojendas sõbralikult ööd. Kolm tüdrukut vaatasid aknast sisse ning nägid tule ääres küürakil istuvat taati ja eite. Ent äkki, ennäe, olid tuli, vanamees ja eit ning kogu maja kadunud, nende asemel laskus öö nagu mustendav kott.““
„ Ilmselgelt on teisest ajast pärit hooneid näinud ka ühendriiklasest bioloog ja paranormaalsete nähtuste uurija Ivan T. Sanderson. Ta sõitis koos naise ja assistendiga kuskil Haiiti kolkas, kui nende auto jäi porri kinni. Nad jätsid sõiduki maha ning läksid jalgsi edasi, kuni väsimus nende üle võimust võttis. Oma raamatus „ More Things“ kirjutas Sanderson: „ Tolmuselt maapinnalt äkki pilku kergitades nägin säravas kuuvalguses kahel pool teed mitmesuguse suuruse ja kujuga kolmekorruselisi maju, millest langes just selliseid varje, nagu need pididki heitma.“ Stseen jätkus, maapind muutus mudasemaks, ja seda oli munakividega sillutatud. Naine sirutas käe ettepoole ja kirjeldas vapustatult sedasama, mida meeski nägi. Sanderson oli veendunud, et ta näeb enda ees Pariisi maju. Kui nad olid neid mõnda aega silmitsenud, valdas mõlemat tugev peapööritus. Sanderson hõikas assistenti, kes oli neist pisut maad ette jõudnud. Mees tuli tagasi ja bioloog palus talt sigaretti. Niipea kui assistendi tulemasina leek kustus, kadus ka viieteistkümnenda sajandi Prantsusmaa nägemus. Veelgi enam, assistent ei näinud seda ega pannud ka midagi muud tavatut tähele.“
„ Raamatu „ The Mask of Time“ autor Joan Forman koges teose jaoks materjali hankides samuti ajanihet. Ta külastas nädalase puhkuse ajal Derbyshire ´ is asuvat Haddon Halli. Seisatanud õues, nagi ta mingil trepil mängivat nelja last. Kõige vanem, umbes üheksaaastane tüdruk, oli seljaga Joani poole. Missis Forman kirjeldas lapse valget hollandi kübarat, pitskraega pikka rohekashalli kleiti ja õlgadele langevaid blondjuukseid. Ta kuulis laste naeru, ehkki mõistis, et füüsiliselt ta lapsi oma silmaga ei näe. Äkki pööras tüdruk näo tema poole. Joan Forman oli ette kujutanud, et laps on väga ilus, kuid tegelikult osutus too üsna lihtlabaseks. Vapustatud missis Forman astus sammu edasi, ja kõik lapsed kadusid äkki. Ta sisenes Haddon Halli ja hakkas kohatud tüdruku portreed otsima. Lõpuks märkaski ta seda. Maalil kujutatud laps oli küll noorem, kuid ta tundis tolle rohmaka lõuajoone ja töntsi nina eksimatult ära. Joan Forman oli ilmselt leedi Grace Mannersit – palju aastaid pärast tolle surma – mängiva lapsena kohanud.“
„ Pensionär missis Charlotte Warburton, kes elas koos abikaasaga Kenti krahvkonnas Tunbridge ´ i lähedal, sattus teisipäeval, 18. juunil 1968 korraks ajas tagasi. Abielupaar oli sõitnud linna sisseoste tegema ning pärast läks kumbki oma asju ajama, leppinud kokku, et hiljem kohtutakse samas kohvikus, kus alati. Tavalised ostud tehtud, käis missis Warburton veel mõnes kaupluses, otsides purgikeeksi. Nii sattus ta ka tundmatusse väikesesse selvepoodi. Keeksi seal polnud, kuid poes ringivaatav pensionär pani tähele vasakus seinas olevat käiku, ning uudishimu sundis teda lähemalt uurima. Käigust pääses suurde mahagonpaneelidega ristkülikukujulisse ruumi, mille kujundus erines järsult kaupluse modernsest kroom- ja plastilustustest. Missis Warburton kirjeldas seda: „ Ma ei pannud ühtki akent tähele, kuid ruumi valgustas terve hulk väikesi jääklaasist kuplitega elektripirne. Nägin kaht paari, kes kandsid sajandi keskpaigast pärinevaid rõivaid, ning ühe naise riietus
179