mis füüsikaliselt tähendab lähtetuuma raadiuse kaugusel olevat tekkinud elektrilise potentsiaalse energia väärtust. Tuuma α-lagunemine toimub siis, kui E˂U 0 ja seda tunnelefekti tõttu.
Osakeste tunnelefektis on täiesti selgelt näha seda, et esineb osakeste teleportatsiooni omaduse üks nähtusi. Kui mikroosake teleportreerub, siis on tal võimalus läbida tõkkeid( barjääre) ja seda me siin ju nägimegi. See tähendab seda, et selline nähtus kvantfüüsikas on võimalik ainult mikroosakese teleportreerudes aegruumis. Seda me juba käsitlesime pisut ka teleportmehaanika aluste peatükis.
Kui barjäär on väga õhuke( hinnanguliselt – umbes osakese lainepikkuse suurusjärgus), võib siis osakese laine levida läbi barjääri, jätkudes teisel pool taas siinuslainena, kuid palju väiksema amplituudiga( leiutõenäosusega). Elektromagnetlaine peegeldumisel pinnast aga satuvad osakesed( footonid) väga lühikeseks ajaks pinna sisse.
Kuna osake võib teatud tõenäosusega läbida potentsiaalbarjääri, siis seega tuleneb see osakese laine omadustest või osakese teleportreerumistest aegruumis, mis omakorda põhjustab osakese lainelist omadust. Seda sellepärast, et absoluutselt igasugune füüsiline keha saab läbida teisi kehasid ainult aegruumis teleportreerudes ja seda reedabki osakese võime läbida erinevaid potentsiaalbarjääre. Mõlemad füüsikalised tõlgendusviisid on ühtaegu võimalikud. Kuna mikroosakeste käitumised võivad olla põhjustatud nende osakeste teleportreerumistest aegruumis, siis järgnevalt esitame mõned postulaadid, mis kirjeldaksid olukorda( loogiliselt peaksid paika), kui mikroosakesed tõepoolest teleportreeruvad aegruumis:
1. Osake teleportreerub ruumipunktist A ajahetkel t 1 ruumipunkti B ja ajahetke t 2, ruumipunktist B ajahetkel t 2 ruumipunkti C ja ajahetke t 3 jne jne. Osake võib teleportreeruda mistahes ruumipunkti ja mistahes ajahetke( kuid ajas ainult edasi). Osake teleportreerub ajas ja ruumis korraga ning seda pidevalt.
2. Teleportreerumisel ruumis asub osake mistahes ruumipunktis x ainult 0 sekundit. Kuid ühest ajahetkest teise ajahetke teleportreerumisel ilmneb selge aja vahe. Osakese teleportreerumine ajas toimub ainult tuleviku suunas( osake teleportreerub ajas edasi).
3. Osake teleportreerub ruumipunktist A ajahetkel t 1 ruumipunkti B ja ajahetke t 2 ning ruumipunktist B ajahetkel t 2 edasi ruumipunkti C ja ajahetke t 3 jne. Osake võib teleportreeruda mistahes ruumipunkti, kuid ajas ainult edasi. Järelikult oma teleportreerumistel ajas ja ruumis „ eksisteerib“ osake mistahes ruumipunktis( kuhu ta teleportreerub) ja mistahes ajahetkel( millisesse ajahetke ta teleportreerub) 0 sekundit ning osakest ei eksisteeri ka ajahetkede vahepealsel perioodil, mil osake teleportreerub ühest ajahetkest teise. Samuti ka ruumipunktide vahelises piirkonnas, mil osake teleportreerub ühest ruumipunktist teise ruumipunkti. Kuna osakest ei eksisteeri üheski aegruumi punktis, siis seega pole osakest reaalselt ka olemas. Osake ei asu kõikjal aegruumis korraga, nagu siiani on seda arvatud. Sellest tulenebki osakese füüsikaliste parameetrite( mass, kiirus, impulss, energia jne) määramatused. Küll aga osake teleportreerub teatud aegruumi osas( näiteks elektron mingisugusel aatomi kindlal orbiidil) ja selles osas on osake olemas.
4. Osakese asukoha täpsus ruumis sõltub sellest, et kui suures ruumimõõtkavas me osakest jälgime. Näiteks väga suures ruumimõõtkavas on osakese asukoht ruumis alati täpselt teada. Kuid samas väga väikeses ruumimastaabis ilmneb juba osakese asukoha määramatus. Osakese asukoht ruumis ei ole enam nii kindlalt fikseeritud. See tähendab ka seda, et teatud üliväikeses ruumipiirkonnas osake teleportreerub aegruumis. Näiteks elektroni asukoha määramatus on vesiniku aatomis nii suur, et see on peaaegu võrdne aatomi enda raadiusega. Seepärast elektroni ei vaadelda kindlat trajektoori mööda liikuva osakesena, vaid elektroni kujutatakse ette aatomis tuuma ümber oleva elektronpilvena. Aatomis kaob elektron ühelt orbiidilt ja ilmub välja siis teises kohas orbiidil. Kuid selline nähtus on ju sisuliselt
130