Inimesed näevad igapäevaselt liikuvaid füüsilisi kehasid. Näiteks mingi keha liigub ruumis ruumipunktist A ruumipunkti B ja selgelt näib, et keha läbib oma liikumistrajektooril kõik ruumipunktide A ja B vahel olevaid punkte. Selles seisnebki sügav füüsikaline probleem: nimelt keha ei saa läbida oma liikumistrajektooril kõiki A ja B vahelisi ruumipunkte, sest neid oleks lihtsalt lõpmatult palju ehk ruumipunktide A ja B vaheline kaugus oleks lõpmatult suur ja seega kestaks keha liikumine ruumipunktist A ruumipunkti B lõpmatult kaua. See aga tegelikkuses nii ei ole ja järelikult keha „ liikumine“ ruumipunktist A ruumipunkti B ei ole tegelikult pidev( ei läbita liikumistrajektooril olevaid kõiki ruumipunkte), vaid keha „ liikumine“ on „ kvanditud“ ehk keha läbib ainult osalisi ruumipunkte oma liikumistrajektooril. Seetõttu võib arvata, et aegruum on tegelikult „ kvanditud“ ehk kehade liikumised Universumis ei ole pidevad. Formaalselt mõistame me seda kehade teleportreerumistena aegruumis. Kvanditud ei ole tegelikult aegruum ise, vaid osakese liikumine aegruumis, mis jätab kvanditud aegruumi mulje. Makrokehade liikumise mittepidevus avaldub alles aegruumi kvanttasandil nii nagu ainete mittepidevus aegruumi kvanttasandil molekulide ja aatomitena. Seetõttu mikroosakesed teleportreeruvad aegruumis ehk nende liikumised aegruumis ei ole enam pidevad.
R. Feynmann andis kvantmehaanikast aga teistsuguse tõlgenduse( formalismi). Tema loodud integraalid arvutavad välja osakese kõikvõimalikke trajektoore. Selle uue formalismi tõlgendus kvantmehaanikast oli lühidalt järgmine:
1 Osakesed „ liiguvad“ aegruumis mööda kõikvõimalikke trajektoore.
2 Feynmann kirjeldas igat trajektoori kahe arvuga, milleks oli laine amplituud ja faas. See tähendab seda, et iga trajektoori jaoks arvutatakse välja tõenäosusamlituud.
3 Arvutatakse välja tõenäosus osakese jõudmiseks punktist A punkti B. Seda arvutatakse välja osakese lainete liitmisega( ehk integreerimisega) ehk kõik trajektooride tõenäosusamplituudid summeeritakse. Kuid liikumistrajektoore on tegelikult lõpmata palju. Seetõttu tuleb integreerida ehk summeerida üle kõikide võimalike trajektooride, sest need lained on seotud osakese kõikvõimalike teedega, mis läbivad mõlemat punkti.
4 Lõpuks saame tõenäosuse, mida annab meile sama ka lainefunktsioon.
R. Feynmann ´ i selline formalism kvantmehaanikast on matemaatiliselt üsna keeruline ja sinna sisse jäävad inimese loogikale mõistmatud tõlgendused osakese kvantmehaanilistest omadustest. Seetõttu esitame järgnevalt kvantmehaanikast hoopis teistsugusema pildi, mille korral tulevad osakese kõik kvantmehaanilised omadused nende endi teleportreerumistest aegruumis. Näiteks kui R. Feynmanni kvantmehaanika formalismi teooria käsitles osakesi, mis liiguvad kõikvõimalikke trajektoore mööda, siis antud formalismi teoorias arvutatakse välja tõenäosused iga ruumipunkti ja ajahetke kohta, kuhu osake teleportreerumisel jõuda võib. See on kahe erineva teooria vaheline erinevus, kuid samas ka sarnasus. Alguse saab see idee nähtusest, mille korral osake läbib potentsiaalibarjääri. Näiteks potentsiaalibarjäärile langegu vasakult paremale liikuv osake. Selle kõrgus on U 0 ja laius l. Kui eksisteerib juht E < U 0, siis on olemas nullist erinev tõenäosus selleks, et osake läbib barjääri ja satub barjääri välisesse piirkonda. Potentsiaalbarjääri E < U korral osakesed ka peegelduvad barjäärilt tagasi. Osakesed võivad viibida barjääri sees teatud lõpliku aja. Nad läbivad ka üksteisest. See tähendab seda, et potentsiaalbarjääriks võib olla ka teine osake.
Tõenäosus, et osake läbib potentsiaalibarjääri, sõltub aga barjääri laiusest l ja suurusest U 0 – E:
=
(
Seda avaldist nimetatakse läbilaskvusteguriks D. D väheneb väga kiiresti osakese massi m 128