siis muutub see juba teaduslikuks teooriaks. Kuid „ seadus“ ainult kirjeldab mingite parameetrite vahelisi seoseid, mis on enamasti väljendatavad matemaatiliste võrranditega. Teaduslik teooria annab aga seletuse. Seetõttu on „ seadus“ madalama staatusega kui „ teooria“. Teaduslik teooria põhineb faktidel, mida on eksperimentaalselt kontrollitud ja kontrollitav. Näiteks valguse kiirus vaakumis on alati konstantne ja see on eksperimentaalselt tõestatud fakt. Erirelatiivsusteooria annab sellele seletuse, et miks see nii on või et kuidas see saab nii olla. See seletus on eksperimentaalselt kontrollitud.
Teadus aktsepteerib ainult seda, mis on eksperimentaalselt tuvastatav ja uuritav. Kuid mis saab siis, kui mingit reaalset nähtust ei ole mingisugusel tundmatul põhjusel võimalik katseliselt uurida ega avastada. Sellisel juhul peame sellesse lihtsalt uskuma ja seega jääb see teadusest väljapoole. Kuid selline asjaolu pigem viitab sellele, et teaduslik uurimismeetod ei saa olla absoluutselt õige. Teadus uurib ja käsitleb ainult seda osa maailmast, mis on katseliselt võimalik ja jätab kõrvale kõik, mis jääb sellest väljapoole. Selline käsitlus pole ju absoluutselt õige, kui looduses esinevad sellised nähtused( näiteks paranähtused), mida inimesed on küll reaalselt näinud, kuid mida katseliselt ei ole võimalik tuvastada ega uurida. See tähendab seda, et teaduslik maailmapilt on osaliselt vigane ja teadlased püüavad oskuslikult seda ka ignoreerida.
Välja on toodud ka lühike esitus teaduse ajaloo põhilistest etappidest. Teaduse ajalugu on küll tunduvalt palju lühem, kui religiooni ajalugu, kuid teaduse algmed ulatusid ikkagi juba Kristuse eelsesse aega. Teadus on ju inimtegevuse üks valdkond, millega tegelevad miljonid inimesed üle kogu maailma. Tegemist on samuti inimkonna ühe põhiliseima teadmiste osaga religiooni kõrval.
Ülitsivilisatsiooniteooria – valdkond käsitleb selliseid nähtusi, mida kogetakse ajusurmas. Uuritakse surmalähedaste kogemuste tõelist olemust ja selle võimalikku mõju inimeste elutegevusele. Tegemist on sellise mõistusliku tsivilisatsiooni arengu taseme uurimise ja kirjeldamisega, mida peetakse( siin) mõistusliku elu kõrgeimaks elutegevuseks kogu Universumis, sest selles efektiivsemaid või arenenumaid elutegevusi ei ole suudetud avastada ega luua. Selle valdkonna põhiliseks teesiks on see, et inimene on võimeline eksisteerima ka ilma füüsilise kehata. Ajus olevad neuronipopulatsioonide aktiivsuste võnkumised muutuvad inimese ajusurma korral elektromagnetlaineteks, mis eralduvad aju ruumist. Elektromagnetväljal baseeruvad teadvus ja psüühika ei sõltu enam närvitegevuse arengust. Inimese „ kehast väljumise füüsikateooria“ põhineb järgmisel kahel väga tugeval printsiibil:
1. SLK-d näitavad, et inimene on võimeline eksisteerima ilma bioloogilise kehata. See tähendab seda, et teadvus ja psüühika, mida ajus loovad oma laenglemistega tuhanded neuronid, eksisteerib materiaalselt elektromagnetväljana. Inimese( kliinilise ja / või bioloogilise) surma ajal eralduvad inimese närvisüsteemist füüsikalised väljad.
2. Väljade eraldumist inimese närvisüsteemist võimaldab ajas rändamise füüsika. See tähendab seda, et kehast väljumine on inimese ajas rändamise üks erijuhte. Sellisel erijuhul ei rända ajas mitte inimene ise, vaid inimese sees( ehk närvisüsteemis, kus eksisteerib elektrilaengute polarisatsioon) olevad väljad ehk ajas rändab seisumassita väli( footonid), mitte seisumassiga keha( inimene).
3. Väljade süsteemis puuduvad „ elektrilise impulsi“ olemasoluks vajalikud neuronaalsed struktuurid ja väljade ruumilised ulatused on võrreldes neuronite laengute väljadega palju lokaalsemad, mistõttu ei saa väljad üksteisega otsest kontakti luua nii nagu seda teevad neuronite laengute väljad inimese ajus. Läbi kvantpõimumise toimub väljade omavaheline kommunikeerumine, mille tulemusena tekib ka väljade konfiguratsioon. See tähendab seda, et sellises väljade süsteemis toimub väljade omavaheline
13