kunst jt. Tsivilisatsioon aga etendas ühiskonna tehnilist, majanduslikku ja sotsiaalpoliitilist arengut.
O. Spengler eristas neid kahte mõistet ja prognoosis Euroopa tsivilisatsiooni surma. Ta käsitles
Euroopa tsivilisatsiooni all pigem kui kultuurilist-ajaloolist liiki. Hakati arvama tsivilisatsiooni
surmavatest mõjudest kultuuri vastu. A. Toynbee aga nii negatiivselt häälestatud ei olnud. Ta ei
olnud vastu enamiku tsivilisatsioonide suremisest, arvas ta veendunult, et ülejäänute
tsivilisatsioonide elu päästab just usk ja kõlblus. S. Huntington arvas, et tsivilisatsioonid säilivad
tänu sellele, et suudetakse ületada kultuuride omavahelisi erinevusi.
Tsivilisatsiooni mõistet võime seletada erinevate tähenduste saatel. Tsivilisatsioon on... kui
ühiskondliku elu ja indiviidi arengu progress ( Humboldt, Holbach ); barbaarsust mittesisaldav
ühiskonna arengu ja elulaadi tase ( Morgan ); ühiskonna materiaalne ja tehniline pool, mis on
vastupidine kultuurile, mis etendab loomingulist poolust ( Simmel ); mingisuguse kultuuri liigi
arengu viimane aste, selle kultuuri hukk ( Spengler ); omaette eksisteeriv sotsiokultuuriline maailm,
selle “ühtsuslik pürgimus” ( Toynbee ); inimeste kultuurilise identiteedi kõrgeim arengu tase (
Huntington ).
Enne valgustusaega samastati kultuuri ja tsivilisatsiooni omavahel, kuid neid vastandati alates
saksa romantikutest. Kultuur etendas kõike loomingut, kuid tsivilisatsioon aga piirdus tehnitsismiga. Tänapäeval on olemas veel üks vorm – nimelt maailmas on palju ja mitmekesiseid omaette
eksisteerivaid tsivilisatsioone. See on aga vastupidine ülemaailmse ( üha ainsa ) tsivilisatsiooni
tekkele.
Tsivilisatsioonid ei piirdu rahvuse, riigi ega ka mingisuguse kindla sotsiaalse grupiga ületades
rassilisi ja geograafilisi piire. Need etendavad kui sotsiaalseid ja kultuurseid “supersüsteeme”.
Tsivilisatsioon on nagu mingisugune suur terviklik ühiskondlik moodustis milleta ei saa me
tänapäeval mõista ajaloos toimunud suuri arenguid ega prognoosida tuleviku nägemusi.
Tsivilisatsiooni mõiste on küllalt hägune. Selle mõistega seletatakse ajaloos esinevaid ühiskonna
arenguid. Selline ideaalne tüüp ei pea ainult põhinema mingile kogemusel põhineval reaalsusel.
Näiteks ei tea keegi tänapäeval eksisteerivate tsivilisatsioonide arvu. Tsivilisatsiooni mõiste ei pea
põhinema jäigalt loodusteaduslikul tähendusel. Sellepärast ei ole osatud tsivilisatsiooni mõistet
defineerida nii, et see oleks üldiselt tunnustatud. Tsivilisatsiooni võib käsitleda kui isoleeritud maailma mingi kindla ühiskonna kujundida. See tähendab seda, et tsivilisatsioon on inimeste mingi
kindel kultuuriline ühendus, mis koosneb kindlatest kultuurilistest ja sotsiaalsetest kogumitest. See
toimib sõltumatult ja lokaliseerub mingisse kindlasse planeedi pinna piirkonda.
Tsivilisatsioone on võimalik palju liigitada. Tänapäeval liigitatakse tsivilisatsioone vastavalt
religioosse, keelelise, ühiskondliku ja majandusliku korralduse ning looduslike olude järgi. Näiteks
kunagi eksisteerisid Egiptuse, Mesopotaamia, Hiina jt tsivilisatsioonid. Need olid kui sotsiokultuursed maailmad, mis tekkisid vastavalt riiklusele. Neid nimetatakse varajasteks tsivilisatsioonideks.
Palju liigitatakse tsivilisatsioone agraarseteks ja tööstuslikeks tsivilisatsioonideks. Agraarne
tsivilisatsioon põhineb peamiselt põllumajanduslikul ühiskonnal. Tööstuslik tsivilisatsioon põhineb
aga linnastumisel ja tehnoloogia osavõtul. Arvatakse, et on olemas ka kolmas tsivilisatsiooni liik ja
selleks on informatiivne tsivilisatsioon ehk infoühiskond, mille poole tänapäeva maailm pürgib.
Metakultuuridel on tähtis osa tsivilisatsioonide hulgas. Osa metakultuure tekivad keelelisel alusel.
Näiteks Ladina-Ameerikas eksisteerivad hispaania metakultuur, mis ühendab Ladina-Ameerikat
Hispaaniaga ja hispaania keelt kõnelevaid rahvaid.
Metakultuuridena mõistetakse ka kui tsivilisatsioone, mis on tekkinud samade looduslike olude
alustel. Näiteks mägirahvaste või Kaug-Põhja rahvaste kultuur. Kuid on ka tsivilisatsioone, mis
tekivad mingi religiooni alusel. Religioon võib sündida ühe rahva seas. See võib aga levida ka
teistele rahvastele ja niimoodi võib kujuneda erinevate rahvaste vahel teatud kultuuriline ühtsus. Nii
tekkisidki maailmakultuurid nagu näiteks budistlik, kristlik ja islami kultuur. Metakultuuril kui
mõistel on selles mõttes väga ulatuslik sisu. See osa, mis neist üle jääb, ei saa enam eristada ja
seega on see ühendav. On olemas ka teisi tsivilisatsioonide liigitusi, mis oleneb sellest, et mille
alusel toimub liigitamine. Näiteks Lääne või Ida tsivilisatsioon.
Tsivilisatsioon tähendab tänapäeval laiemas mõttes mingit teatud inimühiskonda, millel on nii
materiaalne kui ka vaimne kultuur. Kuid kitsamas tähenduses mõistetakse tsivilisatsiooni all mingit
suurt isoleeritud inimühiskonda, mis on jõudnud teatud ajaloolisele arengu astmele, esinevad
85