Joonis 1 Nähtav valgus on elektromagnetlaine lainepikkuste teatud vahemik.
http://www.weirdwarp.com/wp-content/uploads/2012/11/Light.jpg
Ilmselt on just „valgusolend“ Universumi kõige „ilusam“ eluvorm. Selline eluvorm eksisteerib
ainult valgusena.
3.1.3.8 “Valgusolendi” füsioloogia
Kuna selline elektromagnetväli on võimaline eralduma inimese aju ruumist, siis on alust väita
seda, et inimese mõtted, kujutlused ja mõttetegevused peavad ilmselt sellises väljas baseeruma
sarnaselt sellisele „füsioloogiale“ nagu seda oli aju tegevuses. Aju funktsioneerimist ( näiteks
neurofüsioloogiat ) teatakse. Näiteks seda, et kuidas liiguvad närvierutused ühest neuronist teise,
kuidas toimub neuronite elektrilised aktiveerimised või kuidas toimivad sünapsid. Kõigel sellel
baseerub inimese „füüsiline“ mõtte- ja elutegevus üldse. Just sellised neuroloogilised aspektid
peavad ilmselt olema sarnased ka siis, kui inimene eksisteerib energiaväljana, kuid sellisel juhul ei
sõltu need enam närvitegevusest endast. Energiaväljana olles peavad näiteks „mõtete
neurofüsioloogia“ sarnanema aju talitlusega, sest selline energiaväli eraldus just aju enda ruumist.
Nii aju kui ka energiavälja ( füsioloogiline ) talitlus peavad olema seega sarnased, kuid on
arusaadav, et samas peavad olema ka palju erinevusi. Näiteks sarnasus seisneb ainult nende
funktsioneerimise põhimõttel, kuid erinevused seisnevad ainult funktsioneerimise detailides. Nende
sarnasustest ( ja ka erinevustest ) me nüüd lähtuma hakkamegi, et teada saada, milline selline
„välja-olendi“ füsioloogia olla võiks.
Neuronipopulatsioonide erutatavus on rütmiline. Selles väljendubki aju rütmide olemus. Kuid
sellised rütmid on hierarhilised, milles esineb väga palju infot. Kuid neid rütme ei tekita stiimulid.
Stiimulid hoopis „resetivad“ olemasolevaid rütme. Näiteks kommunikatsioon kahe erineva
ajupiirkonna vahel saab toimuda siis, kui neuronite aktiivsused, mis nendes piirkondades asuvad,
hakkavad samal sagedusel võnkuma. Seda nimetatakse neuroteaduses sünkronisatsiooniks.
Teadlased pooldavad just sellist neuronaalse kommunikatsiooni ideed. Näiteks tähelepanu
tingimustes võivad kaks ajupiirkonda olla omavahel paremini sünkroonis. See tähendab seda, et
näiteks kahe erineva ajupiirkonna parema neuronaalse kommunikatsiooni põhjustab mitte ainult ühe
ajupiirkonna neuronite vaheline sünkronisatsioon, vaid ka erinevate ajupiirkondade vaheline
sünkronisatsioon. Ajupiirkondade vahel olevaid sünkronisatsioone ja ostsillatsioone kontrollivad
mittespetsiifilised taalamuse tuumad. Kuna nägemissüsteemis olevad madalad rütmid on osaliselt
tekitatud motoorse süsteemi poolt, siis võib pidada nägemist motoorse protsessina. Tähelepanu
rütmi seadistab aju iseseisvalt. Teadlased on kindlaks teinud seda, et ta arvestab ülesande rütmi ja
tajumodaalsust, mis vastab ülesandele. Ajus esinevad rütmid ja nende sünkroniseerimine aitab
koordineerida aju tööd ( kuid mõned teadlased arvavad, et osa ajus esinevaid nähtusi suudab ära
81