tekkepõhjusi just neuroloogiliste mehhanismidega. Selline asjaolu veenabki teadlasi loomuliku
põhjuse kasuks, mitte aga üleloomuliku põhjuse kasuks. Üldiselt arvatakse surmalähedased
kogemused olevat endast just normaalse aju tegevuse häired traumaatilise sündmuse ajal.
Mõned teadlased seletavad surmalähedasi kogemusi unehäirega. See tähendab seda, et REM-une
faas kestab edasi, kui aju üldiselt ennast välja lülitab ( ehk sureb ). Enne keha ärkab inimese meel
üles ja nii võivad esineda hallutsinatsioonid või muud kehaga mitte seonduvad tunded. Sellise
teooria järgi on surmalähedased kogemused näiteks infarkti ajal tekkinud REM-uni. Selline teooria
pidavat seletama seda, et kuidas saab inimene surnud olles üldse midagi näha ja kuulda.
Ajupiirkonnast, mida nimetatakse ajutüveks, lähtubki see REM-uni. Selline piirkond kontrollib
keha kõiki põhifunktsioone. Ajutüvi on võimeline funktsioneerima iseseisvalt kogu ülejäänud ajust.
Niimoodi saabki selline aju piirkond edasi funktsioneerida, kui ülejäänud aju piirkonnad on juba
surnud ning in [Y\