3.1.2.4 Surmalähedaste kogemuste uuringud
Viimaste sajandite jooksul on kogutud paljude uurijate poolt üsnagi suurt andmestikku, mis
tõestavad inimese kehast väljumise kogemusi. Juba pikka aega suhtusid teadusliku
(para)psühholoogia ala spetsialistid hinge- ehk astraalkeha käsitlusse üsnagi skeptiliselt. Tänapäeval
on arusaamad siiski üsna muutunud. See tähendab seda, et ( vähemalt ) paranormaalsete nähtuste
uurijad on sellise hüpoteesi aktsepteerinud ja mõistavad seda uurida ka kui uurimusobjektina.
Näiteks Ameerikas Duke´i Ülikoolis asutas 1953. aastal professor Hornell Hart kehast väljumise
kogemusi uuriva keskuse. Professor Hart väidab, et surmalähedaste kogemustega ( või kehast väljumise kogemustega ) kaasnevad „astraalkujud“ sarnanevad väga palju just surnute inimestega, mis
viirastustena või kummitustena elavatele ennast ilmutavad. Ameerikas on kehast väljumise
uuringuid korraldanud peale Harti ja Osise ka Charles T. Tart, kuid Inglismaal on neid nähtusi
uurinud Oxfordi uurijad Crokal ja Celia Green.
Suurel hulgal „subjektiivseid“ inimese kehast eraldumise kogemusi ja ka bilokatsiooniilmingute
andmeid, mis on kõrvaltvaatajate poolt kinnitatud, on aegade jooksul kogunud uurijad nagu näiteks
inglased Myers ja Gurney, sakslane du Prel, itaallane Bozzano, prantslased Durville ja Lancelin.
Inimestega, kellel esinevad bilokatsioonivõimed, on mõlemal juhul sooritatud väga häid laborieksperimente. Näiteks kui inimesest eraldub „tihenenud astraalkeha“, on ta ikkagi võimeline näiteks
lauale koputama ja liigutama tooli, lauda või ust. Nii on selgunud Durville´i eksperimentidest.
Kindlaks on tehtud seegi, et „hingekuju“ kaalub 30 grammi, kui see peaks kaalul seisma. Durville
avaldas 1909. aastal raamatu „Le fantóme des vivants“, kus ta oma katseid siis kirjeldab. Inimese
„astraalkujult“ on õnnestunud võtta isegi sõrmejälgi. See õnnestus Lancelinil ja 1913. aastal avaldas
ta ka raamatu „Méthode de dédoublement personnel“, kus ta oma katseid kirjeldab.
Aegade jooksul tehtud inimese kehast väljumise uuringutest on täheldatud seda, et kehast
väljumise korral inimese tajud ja tunded kahekordistuvad. Kehast väljumist nimetatakse
„rahvapäraselt“ just astraalrännakuks või astraalprojektsiooniks. Bilokatsiooniks nimetatakse seda
siis, kui „fluidumkuju“ tiheneb elavale inimesele nähtavaks. Kehast väljumine võib toimuda
spontaanselt või tekitatakse see inimese enda soovil. „Astraalkeha“ tavaliselt jääb enda f