maailma loomist läbi meie enda loodud käsitluste. Postmodernistide arusaamad teadmistest
põhinevad kahel eeldusel. Üheks eelduseks on see, et reaalsusest tehtavad tõlgendused ei ole
objektiivselt tõesed, kuid need on siiski kasulikud. Teiseks eelduseks on muidugi see, et reaalsusest
väljapoole minna ei ole paraku võimalik. Nendest kahest eeldusest järeldubki see, et neid teooriaid
ei ole võimalik „mõõta välise maailmaga“. Postmodernistid on jätnud kõrvale arusaamad
objektiivsest maailmast, kuid on jäetud kõrvale ka teadmiste kehtivuse üle otsustavad alused. Just
teaduse eksisteerimise lakkamist kuulutabki postmodernism. J. F. Lyotard´i arvates on alates Teisest
maailmasõjast teaduses esinenud suured progressid oma usaldusväärsuse kaotanud, sest tänapäeval
lähenetakse looduse uurimisel teisiti kui seda oli varem. Kuhn väitis juba palju varem teaduse kui
muutuvat ajaloolist nähtust ja paradigmade vahetust. Tegemist on nagu mingisuguse ususüsteemiga,
mida valdavad mingil kindlal ajaloo perioodil teatud inimesed. Ka tulevikus esinevad teaduses
anomaaliad, millele olemasolevad teooriad ei suuda seletust anda. Viimaks vana süsteem
asendatakse uuega. Selline ongi teadusrevolutsiooni olemus – vahetub seletuste süsteem. Maailmade pluraalsuse esinemine näitabki kaasaegse maailmavaate hukku.
( Laanemäe 2007, 272-285 ).
2.8 Teaduse ehitus
Meetodi järgi eristatakse teadussüsteemis kahte kontsentrit. Nendeks on sisemine ja välimine
kontsenter. Sisemise kontsentri moodustab selle teoreetilise tuuma. Kuid selle rakendused kuuluvad
välimisse kontsentrisse. Rakenduste eesmärgid võivad olla mõne praktilise saavutamine või
teostada mõni uurimus. Teadused moodustavad teoreetilise tuuma, mis on ka kogu teadusliku
uurimustöö aluseks. Teaduste alusel püstitatakse probleeme, lahendatakse sisulisi ja metodoloogilisi
üksikküsimusi, hinnatakse tulemusi ja tõlgendatakse neid. Teadmissüsteemis olevaid kõiki teisi
osasid seovad nad ühtseks tervikuks. Kõik teaduslikud teadmised omavad sellist kahekontsentrilist
struktuuri. Seda peetakse universaalseks. Kõikidel teaduse hierarhia tasanditel on see korduv
nähtus.
Teaduse hierarhia kõige kõrgemal tasandil on just filosoofia sisekontsentriks ehk tuumteaduseks.
Kõrgeimal tasandil ilmneb kogu teadussüsteemi ühtne tervik. Kuid kõik teised tuntud teadused
kuuluvad väliskontsentrisse. Näiteks füüsika, bioloogia, majandusteadus, ajalugu, matemaatika,
õigusteadus jne.
Kuid näiteks mõni teaduslik artikkel või monograafia on kui teaduslik üksikkäsitlus. Need
teadusvormid kuuluvad kõige madalamale tasandile. Ka seda tasandit liigitatakse kahte ossa: üks
osa sisaldab teoreetilisi põhiseisukohti ( sisekontsenter ) ja teine osa käsitleb igasuguseid faktilisi
andmeid, arvutusi, järeldusi jne. Üksikkäsitlus võib näiteks olla kirjutis transpordi heitgaaside
mõjust kohalikule või globaalsele kliimale. Teoreetilised teadmised heitgaasidest ja planeedi
kliimast moodustavad teoreetilise aluse. Need peavad olema kooskõlas nüüdisaegse teaduse teadmiste tasemega. Väliskontsentri moodustavad kirjutises kasutatud faktid, vaatluste teel saadud
informatsioon, arvutused, igasugused töötlusvõtted ja järeldused. Teoreetilisi lähteseisukohti need
täiendavad. Need juhivad praktilistele või teoreetilistele lõppjäreldustele.
Väliskontsentrisse kuuluvad artikli järeldused alles siis, kui need on täiesti praktilised. Praktikas
võimaldavad nad anda üsna kasulikke tulemusi. Uurimuste tulemuste kasulikkus ja isegi õigsus
õigustavad sooritatud uurimusi. Kui aga uuringute või artikli järeldused on teoreetilised, siis nende
kuuluvus on sisekontsentris. Uued teoreetilised järeldused edendavad teoreetilist teadust, mis võib
hiljem kasuks tulla teaduse praktilisele poolele.
Teaduse hierarhia kõige kõrgema ja kõige madalama taseme vahel esineb väga väga palju
hierarhiatasandeid. Tasandite hulk sõltub erinevate teaduste arengu tasemetest. See oleneb ka
sellest, et milliseid eesmärke püstitatakse ja kui suure põhjalikkusega käsitletakse teadusi. Joonisel
on esitatud ainult viis hierarhiatasandit, kuid mõnel teisel juhul võib neid olla isegi palju rohkem
või vähem.
Igasugune probleemi üksikkäsitlus kuulub teatavasti kõige madalamale tasandile. Enamasti see
58