2.7 Teaduse olemusest, piiridest ja rakendatavusest
Teaduse olemusest, selle piiridest ja rakendatavusest ei ole olemas ühte terviklikku nägemust.
Nende küsimustega tegelevad olemasolevad metodoloogiad. Maailma uurivad väga erinevad
teadused ja need teadused ka seletavad maailma erinevalt ning seetõttu on arusaadav, et need nägemused ei sobitu üksteisega. Tulemused, mida saadakse, on raske ühtse teaduse mõiste alla kokku
viia. Teaduse reaalses olemasolus ei kahtle mitte keegi. Teaduse all mõistetakse selliseid inimeste
tegevusi, mis on valdavalt teadusliku laadiga ja millel on olemas ka mingisugune teaduslik tulemus.
Paraku ei eksisteeri selliseid objektiivseid ja universaalseid kriteeriume, mille puhul eristavad need
teadust teistest inimeste tegevusvaldkondadest ning mille alusel võiks kujuneda täielik üksmeel.
Teadus võib olla üldtunnustatud, kuid samas võivad esineda ka eriarvamused. Järelikult teadus on
kokkuleppeline küsimus. Kui teadus ongi lihtsalt kokkuleppeline „kategooria“, siis sellisel juhul ei
ole mõtet nimepanemise üle pead murda. Kuid seda, mis ei ole teaduslik, ei tohiks nimetada ka
teaduseks. Sellisel juhul on tegemist ideoloogilise aspektiga. Kuid just sellist erinevust püüavadki
teadusfilosoofid meile selgemaks teha.
Maailmas ei eksisteeri ühtainust teadust. Näiteks ei ole võimalik esitada füüsika, bioloogia ja
sotsioloogia teooriatele ning hüpoteesidele ühesuguseid teaduslikke reegleid. Seda sellepärast, et
nende teaduste eesmärgid, meetodid, ajalugu ja ka tulemused on ju kõik väga erinevad. Näiteks
bioloogias ei ole olemas füüsika seadustega võrreldavat universaalset seadust. Teaduses kasutatavad
seaduspärasused ei ole täpselt ette ennustatavad, vaid hoopis tõenäosuslikud. Seda on teaduse ajalugu korduvalt tõestanud.
Erinevatel teadusharudel on olemas siiski ka midagi ühist ning seda universaalset teadusfilosoofid otsivadki.