Joonis 1 Aeg ja ruum erinevates füüsikateooriates.
Stringiteoorias on tsentraalseks ideeks, et aegruumi mõõtmeid on palju rohkem kui ainult neli.
Näiteks ruumi mõõtmeid ennustatakse kokku lausa kümme mõõdet ja ajal on siis ainult üks mõõde.
Kokku teeb see 11-mõõtmelise aegruumi, mida siis stringiteooria ennustab. Kuid antud töös olevad
teooriad ( ideed ) tõestavad aga hoopis vastupidist – aegruumi mõõtmeid ei tule tegelikult juurde,
vaid need hoopis vähenevad ( ehk kaovad ). Näiteks selline tõsiasi avaldub selles, et aeg aegleneb ja
pikkused lühenevad suurte masside vahetus läheduses ja massi üha enam kiireneval liikumisel. Aja
ja ruumi dimensioonide kadumine avaldub väga selgesti ka kvantmehaanikas kirjeldavates
nähtustes. Seni teadaolevad katsed näitavad seda, et osakesed eksisteerivad nagu „väljaspool
aegruumi“. Piltlikult öeldes väljaspool aega ja ruumi ei ole aega ja ruumi. Osakeste lainelised
omadused tulenevad just nende teleportreerumistest aegruumis. Osake on samas ka laine ja selle
laine kirjeldavad füüsikalised parameetrid langeb kokku pideva teleportatsiooni parameetritega.
Näiteks osakese lainepikkus on tegelikult kahe punkti vaheline vahemaa ruumis, sest osake
teleportreerub ühest ruumipunktist teise. Analoogiliselt on sama ka osakese laine perioodiga.
Osakeste lainelised omadused on tõestust leidnud difraktsiooni ja inteferentsi katsetes.
Relativistlikud efektid relatiivsusteoorias tulenevad aja ja ruumi teisenemistest, milles avaldub aja
ja ruumi mõõtmete kadumine. Üldrelatiivsusteoorias kirjeldatakse aja aeglenemist ja pikkuste
lühenemist ( ehk tegelikult aegruumi kadumist ), mida põhjustab suurte masside olemasolu,
geomeetriaga. Aegruumi kõverus on üldrelatiivsusteooria põhiline füüsikaline eksistens.
Kvantmehaanikas kirjeldatavad näiliselt ebaloogilised efektid on seepärast, et osakeste jaoks aega ja
ruumi enam ei olegi ja esinevad teleportreerumised. Kõik kvantfüüsikas tuntud efektid tulevad just
osakeste teleportreerumistest ja seepärast tulebki tundma õppida teleportatsiooni füüsikalisi
omadusi, mida antud töö näitab. Kõik see on täiesti kooskõlas ajas rändamise üldise teooriaga.
Antud töös on esitatud ka ajas rändamise tehnilise teostuse füüsikaline võimalikkus. Need on ühed
esimesed füüsikateooriad ellu viimaks reaalset ajas rännakut. Albert Einstein tõestas, et inertne ja
raske mass on võrdsed ehk samasugused. Erirelatiivsusteoorias näidati massi ja energia ekvivalentsust, mida tuntakse ühes kuulsamais seoses E = mc2. Nendest kahest lihtsast ( kuid väga tähtsast
) tõsiasjast järeldub väga väga oluline arusaam, mis on füüsikaliseks aluseks kogu ajamasina
tehnoloogia välja töötamisele. Nimelt kui mass kõverdab aegruumi, siis peab seda suutma ka
energia. See lihtne järeldus on ülimalt oluline. Näiteks elektromagnetväljal on energia ja seepärast
võib neid käsitleda ka kui energiaväljana. Kuid seejuures peab arvestama seda, et energia- väljad ise
ei ole tingitud aegruumi kõverusest ( nagu seda oli näiteks gravitatsioonivälja puhul ), vaid need
suudavad mõjutada aegruumi struktuuri. Järelikult kui keha on „piisavalt“ laetud, on see võimaline
aegruumi kõverduma. Kuid on teada ka seda, et mikroskoopilised väljatugevused ( nende
potentsiaalid ), mis jäävad umbes aatomite või aatomituumade mõõtkav