Fototöötlusega ühendatakse kogu selline informatsioon kujutiseks. Teaduslik ja esteetiline foto oma olemuselt tegelikult väga ei erinegi.
Igasugune foto peab ( võimaluse korral ) sisaldama värvitoone mustast kuni valgeni. See tähendab seda, et esindatud peab olema täielik spektri
skaala. Fotode värve uuritakse ja analüüsitakse juba teaduslikult, et saada detailidest üha rohkem infot.
Kuid digitaalfotograafia kasutusele võtuga hakati kosmosepiltidele lisama ka tehisvärve. See sai alguse 1970. aastal. Näiteks erinevaid värvitoone
anti hallidele värvidele. Kuid need fotod ei kaotanud oma väärtust. Nad omasid sellegipoolest teaduslikku infot, mida siis astronoomid analüüsida said. 1980. aastail tehti väga palju kosmosepilte. Tänapäeva arvutitöötlus suudab töödelda veelgi keerulisemat digitaalset pilditöötlust.
Värvitoone määratakse tänapäeval palju täpsemalt, kui seda aastakümneid tagasi teha sai.
Kuid foto koostamine vajab subjektiivset tõlgendamist ja lähenemist. Enamasti koostatakse kosmosepilt teleskoobi abiga või saadetakse pilt
otse kosmoseaparaadist Maale. Näiteks arvati kunagi seda, et Jupiteri ammooniumi jääkristallidest pilved peaksid olema valged. Arvati ka seda,
et Marsi atmosfäär on samuti sinaka tooniga nii nagu Maa atmosfääri korral. Kuid hiljem selgus, et Marsi atmosfäär on hoopis roosaka tooniga.
Universumis on olemas ka selliseid elektromagnetlaineid ( värvivarjundeid ), mis ulatub nähtava valguse lainepikkuste piirkonnast väljapoole.
Näiteks on olemas infrapunakiirgus ( mis on põhjustatud soojast tolmust ), raadiolained ( mis levib tähtedevahelises gaasis ), röntgenikiirgus (
mis on põhjustatud kõrgtemperatuurilisest plasmast ). Need kiirgused on oma olemuselt täpselt ühesugused – elektromagnetlained, kuid need
erinevad oma lainepikkuste poolest.
Valgus on elektromagnetlaine. Heli on aga füüsikalise keskkonna tiheduse perioodilise muutumi- se levimine ruumis. Nähtav valgus
moodustab ainult imetillukese osa kogu elektromagnetlainete skaalast. Kui me ei tea peale nähtava valguse ka teisi elektromagnetlainete pikkusi,
siis ilmselt ei ole Universumi teaduslik uurimine võimalik. Kuid see teeb võimalikuks teleskoopide kasutamine. Kuid raadiolainetel, röntgen- ja
infrapunakiirgusel ei ole meie mõistes värve. Seetõttu antakse neile suvalised värvid, et muuta need kiirgused inimesele siiski nähtavaks. Näiteks
mõned kosmosepildid on tehtud infrapunakiirguses, millel