pilootidel. Need tekivad siis, kui pööratakse või alla poole sööstetakse väga suurel kiirusel. Sellisel
juhul hakkab ilmnema ajule väga suur raskusjõud. Väga kiiret pööret tegevas hävituslennukis tekib
inimesel jõud peast jalgadesse. See tekkiv jõud surub kõike alla. Inimese keha aga hoiab iste
lennukis paigal. Kuid inimese veri voolab sellegipoolest alajäsemetesse ja ka kõhtu. See tähendab
omakorda seda, et inimese pea jääb ilma vereta. Kiire lennu tingimusi jäljendavad tsentrifuugid,
mida erinevad uurijad kasutavad oma erinevates lennulaborites. Sellistes tingimustes uurivad
teadlased raskusjõu mõju inimese ajule. Teadvus hakkab pilootidel korraks kaduma. Kuid enne seda
hakkab veri inimese ajust „ära minema“ ja seejärel nähakse tunnelit. Pärast seda ei saa inimene
enam liikuda ja ta ei taju lõpuks enam midagi. Teadvus kustub. Kuid vere naasmise korral ajju
hakkab inimene tõmblema. Ja siis ilmneb inimesel teadvus. Kõigepealt on inimene segaduses ja ei
mõista olukorda. Inimene suudab lennukit juhtida alles siis, kui tal see segadustunne üle läheb. On
teada seda, et kui inimesed on kaotanud teadvuse, siis nad näevad lühikest unenägu, mis on üsna
kindlakujulised. Nähakse peret või sugulasi ning tuntakse hõljumist. Tuntakse, et ollakse väljaspool
oma keha. Enamasti on tegemist väga meeldiva ja eufoorilise tundega. Need kogemused süübivad
sügavale inimeste mällu.
Sellistel tajudel, mis ilmnevad inimesel surma hetkel, on palju ühiseid iseloomujooni ka Unisoofias kirjeldatud tundmustega. Need tajuefektid sarnanevad väga nendele kogemustele, mida
kogevad inimesed suremise hetkel. Analoogiaid on välja tuua nii mõnedki taju elemente. Näiteks
aja- ja ruumitaju korral kogeb inimene „surnud olles“ ajatust ja ruumitust. Kuid selline taju element
on ka Unisoofias kirjeldatud. Ajatu ja ruumitu taju tekib inimesel siis, kui ta teleportreerub ajas või
ruumis. Seda kogevad näiteks ajarändurid. Näiteks aega nende jaoks ei ole enam olemas, sest ajas
saab ju liikuda. Tajutakse seda, et Universum on ajatu. Surmalähedaste kogemuste korral kogeb
inimene veel ka kaaluta olekut ja näeb ennast kõrvalt. Unisoofias on aga kaaluta oleku tunnetamine
oluline reaalsuse mõistmiseks. Kaaluta olek esineb inimesel enamasti siis, kui ta asub kosmoses.
Tegemist on raskusjõu mõju inimese ajule. See on üldiselt väga hea meeleaisting. Ka ennast kõrvalt
nägemine on Unisoofias kirjeldust leidnud, kuid see on inimese sünniga seotud tajude korral.
Nähakse ennast palju nooremana – lausa imikuna. Enda sündimise nägemine tekitab inimesel originaalsuse tunde, et inimese enda identiteedi olemasolu on kordumatu ja erakordne. Enda sündimist
on aga täiesti võimalik ka reaalselt näha. Selleks peab ajas liikuma. Surmalähedaste kogemuste
korral tajub inimene ülima valgusolendi juures erakordset ja kujuteldamatut armastuse ja rahulolu
tunnet. Armastus, mis valgusolendist lähtub, on kujuteldamatu ja seni kogetu. Ka Unisoofias on
kirjeldatud ülima armastuse tunnet ja sedagi, et kuidas selline taju üldse tekkida saab. Ülima
armastuse või õnne tunne on Unisoofias üks tähtsamaid taju liike, mis inimesel tekkida saab. Religioonis on palju kirjutatud suurest õndsusest, mis inimesele osaks saab pärast surma. Selline ülim
eufooria tunne tekib inimesel uutmoodi reaalsuse tajumisel. Näiteks paljud surmalähedaste
kogemustega inimesed on jutustanud, et maailm, mis avaldub pärast surma, on reaalsem, kui meie
maapealne elu. Reaalsustaju on inimesel väga muutunud. Maapealne elu tundub talle nüüd nagu
unenägu, millest nüüd ärgati. Taas jälle väga sarnane Unisoofias kirjeldatud reaalsuse kogemusega.
Seni elatud elu osutub ebareaalsuseks sellepärast, et inimene on „viibinud“ maailmas, kus
valitsevad tuntud loodusseadused. Kuid nüüd ollakse Universumist ( loodusseadustest ) väljas
sõltumata maailmas ( looduses ) kehtivatest seadustest. Füüsiliselt see võimalik ei ole, kuid see on
võimalik vaimselt. Kui inimene näeb enda maapealse elu etappe mingisuguses panoraamses
visualisatsioonis ( SLK-de korral ) ülim valgusolendi juures olekul, siis seegi on teatud mõttes
ajataju uutmoodi tunnetamine. Inimene näeb oma elu tagasivaatel peaaegu kõiki elu etappe, mis
kunagi toimuda sai. Analoogiliselt mõttes ajas liikumisega esineb ka sama Unisoofias kirjeldatuga,
kuid seal on tegemist reaalse ajas rändamisega, mitte enam inimese kujutlustes nagu psühholoogid
kronesteesias kirjeldavad. Kuid meenutame, et ajataju on sisuliselt nagu ajas rändamise mõju
inimese psüühikale. Sellist ajataju tavaline inimene juba ette ei kujutaks. Unisoofias on isegi ära
näidatud see, et kuidas need tajud üldse tekkida saaksid – mitte ainult ei ole olemas nende
kirjeldused.
Seos surmalähedaste kogemuste ja Unisoofias kirjeldatud tajude vahel on ilmselge. Nende tajud
ja tundmused on erakordselt sarnased. Kuid paraku esineb ka lahknevusi. Näiteks selline
reaalsustaju, mis on kirjeldatud Unisoofias, ei ole päris täpselt ühene surmalähedaste kogemuste
46