köögi tõeline endine asukoht on ruumis jäänud väga kaugele ( ja ka pidevalt kaugeneb
Universumi paisumise tõttu ). Näiteks saja aasta tagune planeet Maa on „ruumis“ väga
kaugele jäänud. Kuid köögi „näiline“ endine asukoht ruumis on alati siis kui me seda
külastame. Mitte näiliste vaid tõeliste endiste ( või tulevaste ) asukohtade külastamine
„ruumis“ on tegelikult juba ajas rändamine.
Ja nii ongi võimalik liikuda ruumis „kahte erinevat moodi“:
1. liikudes nö. tõelistesse endistesse või tulevastesse asukohtadesse ruumis.
Sellisel juhul avaldubki ajas rändamine, sest kehtib ka relatiivsusteooriast
tuntud printsiip aja ja ruumi üksteise lahutamatusest. Ajas rännatakse siis
vastavalt kas minevikku või tulevikku.
2. liikudes nö. näilistesse endistesse ( või tulevastesse ) asukohtadesse ruumis.
Sellisel juhul ei avaldu ajas rändamine. Esineb ainult „tavapärane“
Universumis liikumine, mida me kõik igapäevaselt niikuinii teeme. Näiteks
Maa kaaslase Kuu orbiidil esineb pretsesseerimise periood, mis tähendab seda,
et Kuu veeru- ja tõususõlmed jõuavad tagasi orbiidi suhtes ( mitte Universumi
suhtes ) täpselt samasse punkti iga 18,6 aasta tagant. Seda perioodi nimetatakse
saarose tsükkliks.
Siin ilmneb ka põhjus, et miks ei saa me ruumis tavapäraselt liikudes ka ajas liikuda. Seda
sellepärast, et näiteks „tõelised“ endised asukohad ruumis pidevalt meist eemalduvad (
Universumi paisumise tõttu ). Need jäävad meile lihtsalt kättesaamatuks. See, mis on pidevalt
mööduv, jääb meile kättesaamatuks.
2. Eespool välja öeldud seaduspärasus avaldub looduses Universumi paisumisel.
Universumi ruumala suureneb ajas. Seega Universumi ruumala sõltub ajast. Universumi
paisumine avaldub kahe ruumipunkti vahelise kauguse suurenemisel, kuid seda alles
galaktikate parvede ja superparvede tasandil.
Ajas rändamise teooria üheks põhialuseks on väide, et erinevatel ajahetkedel on samas ka
erinevad ruumipunktid. See tähendab ka seda, et mida kaugemal ajas ( minevikus või
tulevikus ) mingi sündmus aset leiab, seda kaugemal ka ruumis see toimub. Selline
seaduspärasus avaldub looduses ilmselgelt Universumi paisumisena. Näiteks kui Universum
paisub ( Universumi ruumala suureneb ajas ), siis erinevatel ajahetkedel on Universumi
ruumala ( seega ka ruumipunktid ) erinev. Ilmselge seos ajas rändamise ühe alusväitega – et
erinevad ajahetked on „samaaegselt“ ka erinevad ruumipunktid. Universumi paisumist
kujutatakse sageli ette just kera või õhupalli paisumisena. Siis on ju väga selgesti näha seda,
et kera ( pinnal oleva keha ) sfäärilised koordinaadid ( ehk ruumipunktid ) on erinevatel
ajahetkedel erinevad. Sama on ka kera raadiuse pikkusega.
3. Teada on ka seda, et Universumis leidub selliseid aegruumi piirkondi, kus aega ja ruumi
enam ei olegi. Sellistes „aegruumi aukudes“ on aeg lõpmatuseni aeglenenud ja kahe
5