maailmal. Unenäomaailmas ilmnevad sürrealistlikud elemendid, mida pärismaailmas ei esine. Unenäod on looduslikku päritoluga nähtused, mitte tehislikud – inimeste poolt arvutiga leiutatud reaalsus. Virtuaalnereaalsus on aga tehislikku laadi. See on inimeste poolt arvutiga loodud tehismaailm.
Selles asjaolus sisu peitubki. See, mis pakub meile loodus on ehedam ja isegi „ulmelisem“ kui see,
mida saadakse tehislikul teel. Virtuaalreaalsusega, mis on loodud arvutitega, ei saa sellist reaalsuse
taju efekti, mida annab meile teadvuslikud unenäoseisundid. Põhjus seisneb ilmselt selles, et üks on
looduslik nähtus, kuid teine seda aga mitte. Kui rangelt võtta siis ka teadvuslikud unenäoseisundid
on tehislikku laadi nähtused. Kuid sellisel juhul on tegemist meil inimese enda mõistuse loomega
kui tehnoloogia abil loodud maailm nagu virtuaalsereaalsuse puhul. Ka virtuaalreaalsus on inimese
mõistuse loome nagu unenägugi, kuid läbi tehniliste protsesside. Unenäo puhul aga inimene viibib
nagu otse enda mõistuse sees ilma mingisugusi tehnilisi vahendeid kasutamata. Virtuaalreaalsuse
puhul aga kasutatakse tehnoloogiat selleks, et inimene viia kuskile mittereaalsesse maailma. Nagu
näha on nenedel nähtustel nii erinevaid kui ka ühiseid külgi. Vastavalt sellele kujuneb inimesel ka
reaalsustaju.
Kuid inimene on sukeldunud teistesse reaalsustesse just kunstivahenditega. Läbi kunsti on
pääsetud võimatutesse keskkondadesse, sest just kunstis on kõik võimalik. Inimene ei pea olema
isegi oma kehas. Nüüd aga vaatame seda, kuidas moodne digitaalne tehnoloogia on muutnud
filmikunsti.
Alati ei pruugi olla nii, et minnakse reaalsusest ebareaalsusesse. Ühest „dimensioonist“ teise
võib toimuda inimese ärkveloleku ja une vahel, vaimuhaiguse ja vaimse tervise vahel, mineviku ja
oleviku või oleviku ja tuleviku vahel. Filmides näeme erinevate ajahetkede ja ruumide visualiseerimist ning paralleelset projitseerimist. Filmis on kõik võimalik – ühest ruumist teise või ühest
ajahetkest teise on võimalik jõuda hetkega. Kuid kuidas neid „reaalsuse üleminekuid“ filmides
ettekujutatakse ehk visualiseeritakse? Kuidas „teisi“ maailmasid visuaalselt ettekujutatakse