rohkem informatsiooni, kui pildi, filmi või mingil muul vahendusel. Pole siis midagi imestada, et
miks inimesed nõnda ütlevad, et superstaari kontserdil ise käia on hoopis midagi muud kui seda kodus televiisorist vaadata. Infot on lihtsalt palju rohkem, mis ajju jõuab. Sellist tajumist, mida tunnetatakse ainult oma enese silmade läbi, võiks tegelikult ainult inimese enda teadvuses ette kujutada,
ilma mingisuguse objekti või sündmuse vahetut nägemist.
Mingisuguse aine tunnetamisega on samad lood. Võtame näiteks ühe suvalise kivimi. Me teame
faktiliselt, et see koosneb aineosakestest – elementaarosakestest, elektronidest, nukleonidest jne.
Kuid seda saab ka tajuda. Kivimi ruumiline ulatus ei piirdu ainult sellega, mida me näeme. Peaaegu
lõpmata palju osakesed „loovad“ enda mõõtmetega võrreldes hiigelsuuri struktuure. Need moodustavad terviku mida me näemegi. Meiega võrreldes on need aga väga väikesed – selle kivimi puhul.
Kivimi tajumisel võib välja tuua järgmise analoogi. Kui inimene viibib kosmoses ja tal on võimalus
näha planeeti Maad, siis ta tajub väga selgesti kui väikesed me tegelikult oleme võrreldes planeedi
endaga. Inimese ja planeedi suuruse erinevus ja ruumiline ulatus on selgesti tunnetatav. Seda on
võimalik tajuda isegi väga kõrgel maa kohal lennates. Samamoodi võiks inimene vaimusilmas ettekujutada ( tunnetada ), kuidas üliväikesed osakesed moodustavad kivimi. Tajuda kivimi sisemist
ruumilist ulatust. Tunnetada kivimi osakesi samamoodi nagu astronaut tajub kosmoses Maad vaadates selle peal inimesi. Nii tajub inimene kivimi ruumilist sügavust.
Võrdleme kahemõõtmelist pilti ja ruumilist pilti. Selline võrdlus näitab väga ilmekalt objekti tajumise vahet kahel väga erineval fotol. Pole vaja isegi sõnades kirjeldadagi. Selline vahe sarnaneb
näiteks kui võrrelda inimese kujutlust virtuaalreaalsusega. Objektide või sündmuste tajumise vahekord on väga suuresti erinev. Niisamuti on ka väga erinevad inimese kujutluste ( teadvuses ) ja unenäo tajude vahekorrad. Need analoogiad näitavad väga selgesti, kui oluline on tegelikult peale lihtsa
faktilise teadmise korral ka tunnetamine. Näiteks mingisuguse objekti ruumilist ulatust, sisemist sügavust, inimese enda vahekorda selle objektiga ruumilisuse mõttes jne. Tajumine loob reaalsema
„pildi“ objektidest ja maailmast.
Väga oluline on ka tajuda ruumilist ulatust nö. sujuvalt. Tajuda ruumi nii, et minna sujuvalt üle
väikestest mastaapidest väga suurte mastaapideni. Selline viis annab väga hea tunnetuse nii objekti
enda ruumilise ulatuse kohta kui ka inimese enda suurus-vahekorda objektiga. Tajuda selle sügavust. Ükskõik milliste mõõtmetega objekt ka oleks. Näiteks kui inimene lendab Maalt otse kosmosesse siis ta ju ei ilmu otsekohe – hetkeliselt – maailmaruumi. Iga liikumine võtab teatud aja. Inimene läbib palju nö. „ruumitasandeid“. Teel taevasse jätab ta maha esmalt maapinna, kus ta seisis. Siis
järgneb sellele maa-ala, edasi linnaosa, linna, maakonna, riigi, mandri jne, kuni lõpuks on terve planeet Maa seljataha jäänud. Selline ruumi üle-minemine madalamast ruumi tasanditest kõrgemamatesse tasanditesse annab väga hea ettekujutuse objektide või maailma tegelikest ruumilistest ulatustest. Samuti ka objektide vahelisi ja inimese enda tõelisi suurusjärke võrreldes ümbritsevaga. Niimoodi võiks tajuda kogu Universumi ruumilist ulatust.
Joonis 5 Universumi mastaabid – alates Tallinna linnaplaanist kuni vaadeldava Universumi piirini.
( Jaaniste 1999, 112-113 )
15