vastu meie Kohalik Galaktikarühm ja Virgo Parv on ebakorrapärase kujuga. Galaktikaparved
moodustavad gravitatsiooni tulemusena ka ülisuuri superparvi. Meie Kohalik Galaktikarühm kuulub
superparve, mille kese asub suures Virgo galaktikaparves. Seda nimetatakse Kohalikuks Superparveks, kuid vahel ka Virgo superparveks. See on ligikaudu 100 miljoni valgusaasta suurune.
Galaktikate superparved on Universumi kõige suuremad struktuurid ja neid on Universumis sadu.
Galaktikate superparvede kujud varieeruvad üksteise suhtes väga suurel määral. Näiteks on neid
väga õhukesi nagu lehti, kuid samas on ka kõveraid ahelaid, mida ka filamentideks nimetatakse.
Kõige suurem galaktika superparv on nn Suur Müür. See on õhukese kihi kujuline struktuur, mille
mõõtmed on 750 * 250 miljonit valgusaastat ja paksust on ainult 20 miljonit valgusaastat. Ka
galaktikate superparved ei ole maailmaruumis ühtlaselt jaotunud nii nagu seda ei ole tähed ja
galaktikad. Superparvede vahele jäävad väga suured tühjad piirkonnad, kuid need kõik on omavahel
„ühenduses“. See annab Universumile käsnataolise struktuuri.
Kui Päikese läbimõõt vastaks keskmisele täiskasvanule, siis oleks Jupiter kõigest tema pea
suurune. Maa oleks vaid pisut suurem kui silmamuna vikerkest.
3.2.2 Ruumiline taju
Inimene tajub maailma tegelikult ainult osaliselt – piltlikult väljendades umbes 0.0001% sajast
protsendist. Pole ka midagi imestada. Inimene elab ju praktiliselt sünnist surmani ainult planeet
Maal, kui ta juhuslikult muidugi astronaut ole ja kosmoses liigu. See aga „hõlmab“ ainult tühise osa
kogu Universumist. Selline osa, kus inimene eksisteerib kogu oma elu jooksul, hõlmab ainult mõne
üliväikese protsendi Universumi ulatusest. Tegelikult paneb imestama, et inimene näeb ainult seda
osa maailmast, mil ta elab planeedil Maa. Ja seda kogu oma elu - teadmata, mis mujal Universumis
toimub või eksisteerib. Käimata kohtades, mida inimsilm pole kunagi ise näinud. Veel vähem ettekujutada või seostada seda kuidagi oma tühiste elukogemustega. Analoogina võiks välja tuua näiteks mao ja kotka omavahelise seose. Madu elab kogu oma elu nö. „väikeses maailmas“. Talle on
tajutav ainult maapinna ruumi osa. Lendavale kotkale on aga tajutav palju suurem maapinna ruumi
osa, kui roomavale maole. Kõrgel lennates avaneb kotkal suurem vaateväli, kui maapeal. Nii tajub
kotkas maailma nö. „rohkem“ kui näiteks madu.
Maailma ruumiliste omaduste vaimne esindamine toimub ka aistingute vahendusel. Kuid selline
võime kujuneb pertseptiivseks inimese elu jooksul, sest see on seotud inimese liikumisega ruumis.
Näiteks, et Kuud kätte saada, püüab roomamiseas laps sirutada käe Kuu poole. Kuid juba 4-5aastane normaalne laps nii enam ei tee.
Joonis 2 Inimese silm ei suuda eristada väga suuri vahemaid ruumis ja seega tunduvad kõik tähed taevas olevat
ühekaugustel. Tegelikkuses asuvad tähed väga erinevates kaugustes. Näiteks tähed, mis paistavad taevas üksteisele
väga lähedal olevat, on tegelikult teineteisest väga kaugel. Näiteks tähed, mis paiknevad Orionis, on tegelikult Maast
paarsaja kuni tuhande valgusaasta kaugusel.
12