on kohanenud toimimiseks väga mitmekesistes tingimustes. Inimeste tajuomadused on enamjaolt
kaasasündinud, kuid palju õpitakse juurde ka pärast inimese sündimist. Taju üldised omadused,
mida tänapäeva psühholoogia tunneb, kehtivad kõikide meelte korral ja praktiliselt kõige tajumisel.
( Allik ja Kreegipuu 2002, 102 )
2.3 Eidetism
Unisoofias kirjeldatavad tajud tekivad inimese ajus vahetult. See tähendab seda, et näiteks
inimese selline tajumulje ( ja selle mõju psüühikale ), mille korral on tal võimalus näha kosmosest
planeet Maad, jääb täpselt samasuguseks ka siis, kui ta kosmosest planeet Maad otseselt ei näe.
Selline tajumulje võib tekkida ka näiteks seda kujutledes. Inimestel, kellel esineb eidetism, on
võimelised eideetilisi kujundeid esile kutsuma ja neid läbi elama. Eideetiline kujund on sarnane
tajuga, sest need kujundid on enamasti üsna eredad, selged ja konkreetsed. Kuid need tekivad ja
kestavad sarnaselt nagu tavaline inimese kujutlus. See tähendab seda, et välisärritajad ei mõjuta
otseselt neid. Eidetismi esineb enamasti loodusrahvaste ja ka koolieelikute hulgas. Kuid ka selliste
inimeste korral, keda me enamasti nimetame kunstnikuteks.
2.4 Analoogiline meetod
Unisoofiat pole võimalik mõista ilma nähtuste vahel analoogiat välja toomata või näideteta. Nii
on põhimõtteliselt kogu Maailmataju valdkondadega ehk regioonidega. Analoogiline meetod on selle teaduse üks fundamentaalsemaid käsitlusi nii nagu astronoomid ei saa ilma vaatlusteta täheteadust teha. Et mõista selles teaduses välja toodud psühholoogilisi seaduspärasusi, peab tooma välja
näiteid ja analoogiaid seni tuntud ja lihtsatest nähtustest, sündmustest või objektidest. Miks see nii
on? Sellepärast, et on palju aspekte mida ei ole võimalik siin sõnadega kirjeldada. Näiteks inimene,
kes ei ole ise olnud mõne teise inimesega vahekorras, tahab teada, mis tunne on olla vahekorras.
Kui ta küsib seda teiste inimeste käest, kellel on kogemusi, siis nemad satuvad kimbatusse, sest
kuidas seda ( seksi ) teha selgeks inimesele, kes ise ei ole seda kogenud.
Kuid mis on analoogia, millist mõju ta inimese elus etendab ja kuidas ta mõjutab meie keelt,
seda me nüüd lähemalt vaatlemegi.
Inimesed otsivad ja ka leiavad pealtnäha erinevate nähtuste vahelisi analoogiaid. See on inimeste
intellektuaalse tegevuse üks aluseid, mida peetakse väga inimlikuks nähtuseks. Nähtused, mis on
täiesti uued ja ka keerulised, seletatakse need ära juba tuntud ( olemasolevate ) ja lihtsate nähtuste
abil. See on samuti analoogia nähtus ja seda kasutatakse väga sageli teaduses ja hariduses. Näiteks
kasutatakse ära Lego-analoogiat keele ehituse iseärasuste tundma õppimiseks. Sellest saavad aru
isegi väga väikesed lapsed. Mõtte paremini edasi andmiseks kasutatakse analoogiat ka kunstis ja
kirjanduses.
Analoogiaid on maailm täis, mille korral on olemas väga varjatuid analoogiaid ja ka nö
iseenesestmõistetavaid analoogiaid, mida panevad tähele peaaegu kõik inimesed. Seda, et kuidas
keegi analoogiat leiab ( selle võimet ), saab proovida järgmise analoogiavõrdust lahendades:
AUTO : RATAS = LAEV : X.
Leida tuleb see X. Antud juhul saame selle väärtuseks propelleri. Sellise näite puhul lähtutakse
asjaolust, et nii ratas kui ka propeller muudavad energia liikumiseks. Lahend X ei ole õige ega vale,
sest analoogia väljendab lihtsalt mingisugust seost, mis võivad olla väga palju ja väga erinevad.
Samamoodi on ka keele kasutamisega. Näiteks ei ole ju teada seda, et kuidas peaks muutuma
sõna, mis on nii uus, et seda ei ole keeg HZ] H