olevikus eksisteerivad hooned erinevates ruumipunktides. Selles mõttes ongi Universum tegelikult
ajatu. Aega ei ole olemas.
Võtame ühe näite. Näiteks 16 aastat tagasi surnud inimene tegelikult ikka veel elab. Ta on
Universumis olemas, kuid elab nö. minevikus, mitte olevikus ( ega ka tulevikus ). Inimene elab
meie suhtes möödunud ajahetkedes. Olevikus muidugi teda ei ole ja pole ka teda tulevikus. Aga ta
on siiski Universumis olemas. Kui olemas ei ole aega, siis ei ole olemas ka ruumi. Asja sisu
mõistmiseks vaatame järgmist seost sellega.
Kui inimene liigub ruumis ( tavaruumis ), siis ta on erinevates ruumipunktides, kuid ei saa olla
seda üheaegselt. Näiteks inimene viibib oma majas ühel hetkel köögis, kuid mitte elutoas. Ja siis
mõnel teisel ajahetkel toimetab ta elutoas, kuid mitte enam köögis. Ajaga on tegelikult samasugused
lood. Universum eksisteerib tegelikult „ajaliselt ühekorraga“. Nii nagu on ruumiga, nii on ka ajaga.
Ammu surnud inimene tegelikult ikka veel „elab“ nii nagu inimene majas viibib ühes ruumis, kuid
teistes ruumides teda ei ole. Selles seisnebki ajatu Universumi olemus. Seda näitab vaieldamatult
ajas rändamise võimalus ise. Aja eksisteerimine sarnaneb ruumi eksisteerimisega. Universum
eksisteerib erinevates ruumipunktides, kuid ka erinevates ajahetkedes.
Ajas rännak näiteks 26 aastasse minevikku on põhimõtteliselt samasugune, mis inimese
liikumine majas ühest toast teise. Aega tegelikult ei ole. Ruumis on võimalik ühest asukohast teise
liikuda. See sama asjaolu kehtib tegelikult ka aja kohta. Minevikus aset leidvad sündmused on
tegelikult Universumis olemas, mitte nii, et need enam ei eksisteeriks. Analoogiline seos on ruumis
toimuvaga. Näiteks inimene sõidab linnast ära maale puhkama. Mõnda aega inimest ju linnas ei
eksisteeri, kuid teda on ju siiski olemas ( elab maal ). Ei ole ju nii, et teda enam üldse olemas ei
oleks, kui linnast on ta lahkunud. Mõne aja pärast tuleb ta ju linna tagasi. Täpselt samamoodi on ka
ajaga. Ammu surnud inimene tegelikult on olemas Universumis, kuid ta eksisteerib teises
ajahetkes. Nii nagu inimene on maale puhkusele sõitnud, linnas teda enam ei ole. Ajaga on
samasugugused lood, mis ruumiga – ruumis saab inimene olla erinevates ruumipunktides, kuid
tegelikult ka ajas saab olla erinevates ajahetkedes. See tähendab ka seda, et kogu minevik ja ka
kogu tulevik eksisteerib Universumis koos olevikuga.
Selles mõttes on kogu minevik ( ja ka tulevik ) Universumis olemas. Absoluutselt kõik, mis
minevikus on aset leidnud, eksisteerivad tegelikult kogu aeg ( ja ka tuleviku sündmused ). Selles
mõttes ei hävi mitte miski mitte kunagi. Need eksisteerivad Universumis „kogu aeg“. Sündmused
minevikus ei ole tegelikult nö. „möödunud sündmused“, mida pole enam olemas. Need kõik
eksisteerivad ikka veel, kuid lihtsalt teises ajas. Sama on ka tulevikus aset leidvate sündmustega.
Hyperruumis eksisteerib Universum ajalises mõttes „ühekorraga“. Seal eksisteerib kogu minevik
ja kogu tulevik nagu... üheskoos, kõrvuti. Ka olevik. Minevikku ega tulevikku ( nii nagu meie neid
mõistame ) ei ole. Eksisteerib ainult oleviku ajavorm. Selles mõttes aega ei ole. Ka niimoodi võib
asja sisu mõista, et aega Universumis ei ole, sest selles on võimalik liikuda, kas siis juba edasi või
tagasi ( ja ka olevikus ).
Universum tegelikult ei liigu. See on paigal. Liikumine Universumis on ainult näiline, illusioon. Just aja
„olemasolu“ „loobki“ Universumis liikumise illusiooni.
Sündmused, mis leiavad aset tulevikus, on tegelikult sama „kindlalt paigas“ nii nagu seda on
sündmused, mis on leidnud aset minevikus. Ainult, et mineviku ja tuleviku sündmuste vahe seisneb
selles, et mineviku sündmuste kohta me teame, kuid tulevikus leidvate sündmuste kohta me ei tea
mitte midagi. See on tegelikult väga oluline vahe, erinevus. Näiteks astroloogid arvavad, et tulevik
on kogu aeg liikuv – muutlik. Kuid tegelikult ei ole see kaugeltki nii. Tulevikus aset leidvad
sündmused on samakindlalt paigas, nagu mineviku puhulgi. See on väga oluline järeldus, mis tuleb
välja ajas rändamise teooriast. Mineviku sündmusi me teame, kuid tulevikus aset leidvaid sündmusi
me ei tea.
108