inimesega. Keele kasutamisel peab mõistma sümbolite tähendusi. Need aga erinevad loomade
signaalidest. Kuid sümbolite tähendused tekivad just kultuuris eneses. Maailma paremaks
mõistmiseks võimaldabki just keelekasutus. Keel võimaldab infor- matsiooni vahetada üsna
rikkalikult ja erivarjunditega. Arvatakse seda, et kromanjoonlased kasutasid keelt palju rikkamalt
kui neandertallased. Ilmselt sellepärast said kromanjoonlased ka palju edukama- teks. Neid peetakse
ka tänapäeva inimese otsesteks esivanemateks.
Visuaalsed kujundid ja keelelised tingmärgid erinevad üksteisest. Ka visuaalsete kujundite
tähendused sõltuvad kultuurist. Sümboolse mõtlemise areng toimus paralleelselt koos visuaalsete
kujundite loomisega. Neandertallased sooritasid mingisuguseid matusekombeid ning nad värvisid
oma kehasid. Järelikult nad oskasid mõelda juba sümboolselt, kuigi seda üsna algeliselt. Kuid alles
kromanjoonlased hakkasid looma visuaalseid kujundeid.
Paleoliitikumi kunst avastati esimest korda 19. sajandi lõpul. Näiteks Põhja-Hispaanias Altamira
koopas avastas 1879. aastal arheoloog Santuola seinamaalid. Nende maalingute päritolus ei tahtnud
alguses mitte keegi uskuda, sest need olid pärit kiviajast. Sellepärast, et maalingutel oli kasutatud
palju värve ja kujundid olid ''joonistatud'' üsna realistlikult. Kuid arheoloogia arenemine ja uute
koopamaali- de avastamine aitas siiski kinnitada fakti, et need maalingud on pärit tõesti kiviajast.
Kuid hämmastus kaunite maalide üle kestis veel pikka aega, sest tundus, et ülihea kujutamisoskus
oli tekkinud äkki ja tühjale kohale. Kuid nii see ka tegelikult oligi. Kaunid koopamaalid olid
valmistatud juba paleoliitiku- mi ja jääaja lõpul. Näiteks sellised koopamaalid nagu Altamiras
Hispaanias, Lascaux's Prantsusmaal jm Edela-Euroopas. Seda siis umbes 15 000 aastat tagasi. Kuid
veelgi varajasemast ajast ( umbes 40 000 – 20 000 aastat tagasi ) ongi leitud just algelised ja üsna
lihtsad loomakujutised. Näiteks on leitud kujuti- sed loomadest, mis on koobaste või kaljude
seintele kraabitud või värvitud. Leitud on ka väikseid mammutiluust kujukesi. Inimest on kujutatud
paleoliitikumi kunstis väga harva. Austrias on leitud Willendorfis kivist naisekujuke. Selline leid on
üks kuulsamaid ja esimesi leide üldse.
Tehnika, kuidas valmistati koopa- ja kaljumaale, oli üsna mitmekesine. Kõige lihtsamad neist
olid kontuurid, mille järgi kraabiti kujutised kivisse. Kraabitud kontuur võib olla vahel värvitud.
Pehmele pinnale ( näiteks savist seinale ) on joonistatud puupulga või sõrmega. Maalid, milledel
võis näha palju värve, olid tehtud algelise pintsli või käsnaga. Värve saadi peeneks hõõrutud
mineraalidest. Nendeks olid värvimullad, mis olid erinevate toonidega. Need segati vees või rasvas.
Põhilisteks toonideks olid kollane, must, valge ja punane. Põhiliselt joonistati ja kujutati
maalingutel loomi. Loomadeks olid näiteks piisonid, põdrad, hirved, metshobused ja mammutid.
Täpselt ja veenvalt olid maalingutel kujutatud loomade liigutused, poosid ja isegi seda, et mis liiki
mõni loom kuulus. Kuid näiteks ei ole ära näidatud loomade suurusvahekorda. Loomade
paiknemised maalingutel on ilmselt juhuslikud. Kuid ruumi, mis ümbritseb loomi, ei ole üldse välja
toodud. Suur enamus maale asuvad sügaval koopas. Seega sai neid maalida ja ka näha ainult tule
valguses. Vahel on nendeni jõudmiseks vaja lausa roomata mööda mõnda madalat käiku.
Maalinguid teostati väga sageli keerulistes tingimustes. Järelikult nendel maalingutel olid kujutatud
inimeste kõige olulisemad mõtted ja tunded. Tol ajal oli metsloomade jahti- mine elu üheks
peamiseks osaks. Seega pidi kultuur teenima püügiedu. Need inimesed, kes veel tänapäeval elavad
ainult küttimisest ja korilusest ning ei kasuta metallist tööriistu, annavad mõista paleoliitikumi
inimeste teg