seda, et seosed, mis on närvirakkude vahel, on võimalised võimendama muutusi, mis esinevad nö
ainult üksikraku tasemel. Selle tulemusena võivad üksikneuronite membraanipotentsiaalis esinevad
väikesed ( kuid globaalsed ) muutused viia suurte muutusteni neuronivõrgustiku tasemel. Kui aga
neuronivõrgustikele rakendada mingisugust elektrivälja, siis võib neuronivõrgustiku
funktsioneerimine järgida selle elektrivälja funktsioneerimist. Isegi väga väikeste tugevustega
elektriväljad on võimelised mõjutama neuronipopulatsiooni aktiivsust. Sellise väljatugevuse läveks
oleks siis umbes 0,25 – 0,50 mV/mm. See tähendab seda, et ajus olevaid protsesse on võimalik
elektrivälja abil võimendada. Kõik see tähendab seda, et närvirakud ehk neuronid tekitavad (
rakuvälises keskkonnas ) elektrivälja ja see sama elektriväli mõjutab neuroneid endid. See tähendab
ka seda, et kui neuronid on mõjutatud samasuguse elektrivälja poolt, siis on võimalik neuronite
funktsioneerimise ühtlustada ka siis, kui need ei ole omavahel seotud näiteks aksonitega või
dendriitidega ( ehk siis anatoomiliselt ). Põhimõtteliselt esineb sama aspekt ka inimese energiavälja
väljade süsteemis, kui inimese teadvus ja psüühika ei sõltu enam närvitegevuse arengust. Väljad (
välja potentsiaalid ) ei ole omavahel ühendatud või seotud nii nagu seda on neuronite ( anatoomia )
korral inimese ajus. Selle asemel väljad mõjutavad üksteist nii nagu seda oli eespool olevate
neuronite korral. Selline ( emergentne ) omadus võimaldab ajus olevatel neuronitel ja nende
populatsioonidel kommunikeeruda teisiti kui ainult neuronaalsete seoste abil. Kuid just sünapsi
vahendusel seostuvad üksteisega ajus olevad neuronid. Närviimpulsid jõuavad aksoni lõpmesse, kus
vabanevad atsetüülkoliinimolekulid, mis läbivad kiiresti läbi 20...30 nm laiuse sünapsipilu.
Rakumembraani Na+-ioonide läbilaskvus muutub, kui pärast sünapsipilu läbimist reageerib nendega
niinimatatud postsünaptiline rakk. Niimoodi tekibki närviimpulss postsünaptilises neuronis. Kuid
atsetüülkoliinimolekule on ainult presünaptilises närvirakus. Sünaptiline pilu funktsioneerib just
nagu suundelektrood. Ainult presünaptilisest neuronist saab närviimpulss liikuda postsünaptilise
neuroni suunas. Et aga järgmine närviimpulss oleks võimeline sünapsit läbima, tuleb selleks
postsünaptilise neuroni membraanilt kõrvaldada atsetüülkoliin. Atsetüülkoliini hävitab ensüüm
atsetüülkoliinieste- raasi toimel. Näiteks ühe närviimpulsi liikumisel eraldub umbes 10-20 mooli
atsetüülkoliini ehk umbes 1000 molekuli. Kuid mõned alkaloidid ( näiteks nikotiin, kokaiin,
morfiin, strühniin jne ) mõjutavad väga tugevalt atsetüülesteraasi. Näiteks üheks tugevamaks
peetakse eseriini, mis mõjub loomulikult just pärssijana. Näiteks atsetüülkoliiniesteraasi muudavad
toimetuks mõnede madude mürgid ja mõned närvigaasid, mis on üsna tugevatoimelised. See peatab
inimese närvisüsteemis informatsiooni ( ehk närviimpulsi ) leviku ja seetõttu inimene sureb.
3.1.3.8 Aja ja ruumi taju
Inimese surmalähedastes kogemustes esineb ka ajatu ja ruumitu taju. Järgnevalt vaatamegi selle
aspekti kahte võimalikku tekke põhjust.
Füüsikast on teada seda, et peale gravitatsioonivälja mõjutab aegruumi struktuuri ka
elektromagnetväljad ehk siis energiaväljad, kuid sellised väljad ise ei ole tingitud aegruumi
kõverusest. Need väljad suudavad ainult mõjutada aegruumi suhteid. Kuna aeg ja ruum teisenevad
energiaväljades, siis vastavalt sellele võib selline asjaolu luua ka teatud taju ilmingud inimese väljas
( välja-olendil ). Näiteks tajutakse ajatust ja ruumitust. Surmalähedaste kogemuste üks tunnusjooni
on tõesti see, et inimene ei taju enam aega ega ruumi. Aega ja ruumi inimese jaoks ei ole enam
olemas. Selline taju ilming võib tulla just eeltoodud väite kohaselt. Seda, et energiaväljad suudavad
mõjutada aegruumi struktuuri, on füüsikaline fakt, millest mööda vaatamine ei oleks õige. Väga
sageli tajutakse ajusurmas olles ajatust ja ruumitust. See tähendab seda, et tajutakse aega ja ruumi
nii nagu seda ei eksisteeriks, kuid tegelikult inimene siiski on ajas ja ruumis.
Elektromagnetlaine levimiskiirus on võrdne valguse kiirusega vaakumis. Selline aspekt võib ka
tekitada välja-olendil teatud tajuilminguid. Teada on seda, et valguse kiirusega liikuval kehal (
vaakumis ) on aeg aeglenenud lõpmatuseni ( kuid keha omaaeg jääb samasuguseks ) ja keha
pikkuski on kahanenud nullini. Aeg ja ruum teisenevad vastavalt relatiivsusteooria valemitele. Kuid
87