peab aju rütme väga olulisteks, sest neid seostatakse mälu, tähelepanu, teadvuse ja isegi aju üldiste
funktsioonidega nagu näiteks integreerimise ja ennustamisega. Näiteks neuronite rütmilised
võnkumised kontrollivad aju neuronaalset erutatavust. Pealegi neuronite rütmilisi võnkumisi
nimetatakse neuroteaduses ostsillatsioonideks. Näiteks ostsillatsioonid mõjutavad seda, et kuidas
võnkuvad neuronid võtavad vastu sisendit. Ka aju poolt tehtavad ülesanded ja selle seisundid on
seotud aju enda rütmide mustriga. See tähendab näiteks seda, et rütmid, mille sagedused on üsna
suured, toimuvad järjepidevas mooduses. See aga annab võimaluse kiiresti reageerida keskkonnast
tulevatele ärritajatele. Kuid sellised rütmid, mis on küllaltki madalate sagedustega, toimuvad aga
just rütmilises mooduses. Keskkonnast võivad ärritajad saabuda just rütmiliselt. Ja seetõttu on
võimalik neid paremini töödelda just aju rütmilises mooduses. Kuid võnkumised ehk
ostsillatsioonid eksisteerivad ka ajukoores. Näiteks neuronite gammasageduslik aktiivsus esineb
kogu ajukoores ehk korteksis. Seda võimaldavad kindlat liiki vaheneuronid, mis on pidurdava
toimega. Kui esineb puhkeseisund, siis võnguvad korteksi neuronite aktiivsused väikeste
sagedustega. Nad impulsseerivad umbes iga 10 sekundi tagant. Neuronite võnkesagedused, mis
vastavad aga sisendile, suurenevad. See aga panebki tööle pidurdavad vaheneuronid, kuid need
neuronid omakorda püüavad pidurdada neid sisendile vastavaid neuroneid, mis hakkasid pärast
sisendit suure võnkesagedusega laenglema. Kuid nüüd need neuronid muutuvad vähem
aktiivsemateks, mille tagajärjel ka pidurdavad vaheneuronid muutuvad vähem aktiivsemateks. Kuid
see omakorda võimaldab aga sisendi neuronitel uuesti tugevasti aktiveerida, sest nad võtavad vastu
sisendit. Selline protsess kordubki kogu aeg uuesti. Seda peetakse gammasageduslikuks
võnkeprotsessiks sagedusel 40-80 Hz.
Kuid elektrostaatikas uuritakse muutumatuid liikumatute laengute välju. Muutumatud väljad ja
neid põhjustavad laengud ei saa eksisteerida teineteisest lahus, ajas muutuvad väljad aga võivad
olemas olla sõltumatult neid tekitanud laengutest ja levida ruumis elektromagnetlainetena. See on
füüsika tõsiteaduslik fakt. Elektromagnetlained kannavad edasi energiat. Näiteks energia saadakse
Päikeselt elektromagnetlainetena ehk valguslainetena ja selle arvel eksisteerib kogu maapealne elu.
See on ka energia, mis paneb kõlama raadiovastuvõtja, tuleb ülekandejaamalt
elektromagnetlainetena jne. Need faktid näitavad seda, et energia kandjaks on väli.
Inimese aju kliinilise ja bioloogilise surma korral muutuvad ajus olevad elektriväljad ( nende
potentsiaalid ). See esineb tegelikult ka elava aju korral. Ajus ei ole muutumatuid välju, vaid seal
eksisteerivad ajas muutuvad väljad. Näiteks ajusurma korral muutub aju üldine keemiline tasakaal
ja sellest tulenevalt muutuvad ka ajus olevate elektriväljade potentsiaalid. Kuid näiteks elava aju
korral esinevad neuronite perioodilised aktiveerimised. Selline füüsikaline tingimus ( muutuvad
väljad on võimelised eksisteerima ilma neid tekitavate laengute olemasoluta ) on inimese aju korral
täidetud, milles kahelda ei ole võimalik. Näiteks on seda näha inimese aju surma korral.
3.1.3.4 Aju võnkeringiefekt
Elektromagnetismi õpetusest on teada, et piiratud ruumiosas toimuva elektromagnetvõnkumise
tekitamiseks on vajalik suletud võnkering. Kuid ruumis lainena leviva võnkumise saamiseks tuleb
järelikult kasutada avatud võnkeringi, mille korral elektromagnetväli ei jää enam võnkeringi
detailide sisemusse. Võnkeringideks nimetatakse pendlilaadselt võnkuvaid elektrilisi süsteeme,
mille võnkesagedus on määratud süsteemi omadustega. Lühidalt öeldes on võnkering
elektromagnetismi õpetuse järgi induktiivpoo