Anarhistliku tunnetusteooria sõnastas 1975. aastal Austria teadusfilosoof Paul Feyerabend. Tema
arvates ei ole olnud ükski teadusmetodoloogia edukas, sest teadlastele antavad reeglid ei ole olnud
sobivad. Reegel muutub ebareaalseks siis, kui see suhtub liiga üheselt inimese annetesse ja olukordadesse. Ja reeglid muutuvad kahjulikuks siis, kui neid surutakse vastu tahtmist peale. See tähendab
seda, et metodoloogia reeglid ei tohi muutuda teadlastele ahistavaks, kuid kõik muu on lubatud. See
nende jaoks ei kehti, kes ei ole valmis teooriate tõesust kontrollima. Mõtlev inimene ei saa leppida
ainult usul baseeruval teadmisel. Temale on lubatud teaduses esinevaid teooriaid ümber lükata.
Feyerabend süüdistas universalismi lähtuvalt „ühismõõdutuse“ probleemist. Teooriate alusprintsiibid võivad vahel olla nii erinevad, et neid saa vahel üksteisega üldse võrrelda. Järelikult on need
teooriad „ühismõõduta“. Näiteks klassikalises mehaanikas on kehadel kindel mass ja pikkus, kuid
relatiivsusteoorias on need füüsikalised väärtused aga suhtelised, mis sõltuvad juba taustsüsteemi
valikust. Need teooriad on samuti „ühismõõduta“, kuid neid on võimalik üksteisega võrrelda.
Näiteks kas nad on lineaarsed või mittelineaarsed, sidusad või mitte jne. Ei ole päris õige arvata nii,
et järele jäävad ainult meie subjektiivsed ootused. Näiteks subjektiivset eelistust on samuti võimalik
kritiseerida – näiteks ära näidata selle sisemisi vastuolusi. See tähendab ka seda, et kõik peab olema
kriitikale avatud, isegi subjektiivsed otsustused. Teadus ei tähenda olla muudest teadusvaldkondadest üle olemist. Nii käsitleb Feyerabend teadus