2.7 Teaduse olemusest, piiridest ja rakendatavusest
Teaduse olemusest, selle piiridest ja rakendatavusest ei ole olemas ühte terviklikku nägemust.
Nende küsimustega tegelevad olemasolevad metodoloogiad. Maailma uurivad väga erinevad
teadused ja need teadused ka seletavad maailma erinevalt ning seetõttu on arusaadav, et need nägemused ei sobitu üksteisega. Tulemused, mida saadakse, on raske ühtse teaduse mõiste alla kokku
viia. Teaduse reaalses olemasolus ei kahtle mitte keegi. Teaduse all mõistetakse selliseid inimeste
tegevusi, mis on valdavalt teadusliku laadiga ja millel on olemas ka mingisugune teaduslik tulemus.
Paraku ei eksisteeri selliseid objektiivseid ja universaalseid kriteeriume, mille puhul eristavad need
teadust teistest inimeste tegevusvaldkondadest ning mille alusel võiks kujuneda täielik üksmeel.
Teadus võib olla üldtunnustatud, kuid samas võivad esineda ka eriarvamused. Järelikult teadus on
kokkuleppeline küsimus. Kui teadus ongi lihtsalt kokkuleppeline „kategooria“, siis sellisel juhul ei
ole mõtet nimepanemise üle pead murda. Kuid seda, mis ei ole teaduslik, ei tohiks nimetada ka
teaduseks. Sellisel juhul on tegemist ideoloogilise aspektiga. Kuid just sellist erinevust püüavadki
teadusfilosoofid meile selgemaks teha.
Maailmas ei eksisteeri ühtainust teadust. Näiteks ei ole võimalik esitada füüsika, bioloogia ja
sotsioloogia teooriatele ning hüpoteesidele ühesuguseid teaduslikke reegleid. Seda sellepärast, et
nende teaduste eesmärgid, meetodid, ajalugu ja ka tulemused on ju kõik väga erinevad. Näiteks
bioloogias ei ole olemas füüsika seadustega võrreldavat universaalset seadust. Teaduses kasutatavad
seaduspärasused ei ole täpselt ette ennustatavad, vaid hoopis tõenäosuslikud. Seda on teaduse ajalugu korduvalt tõestanud.
Erinevatel teadusharudel on olemas siiski ka midagi ühist ning seda universaalset teadusfilosoofid otsivadki.
Igasugune teadus põhineb ainult talle omase kindla teadusliku meetodi alusel. Teadlased nimetavad reegleid, mille järgi tuleks toimida, et saada uusi kindlaid teadmisi. Näiteks nii arvasid R. Carnap, C. G. Hempel, K. R. Popper ja I. Lakatos. Teadusajalugu kirjeldas aja jooksul kogunenud
teadmiste arvu ning seda oli vaja „ratsionaliseerida“, kuid see oli nö vana ratsionalismi seisukoht.
Uus seisukoht juhindub uue paradigma järgi just olemasolavast teadusest ja sellega tegelevatest
inimestest. Loogiline empirism oli vana ratsionalismi aluseks. Sellel oli vaatuslik baas, tajukogemused, internalism ja sõltumatus. Tajukogemuse sõltumatusega ei olnud mitmed inimesed rahul.
Ilmselt sellepärast, et teooriast sõltub vaatlus. Uus paradigma tuleneb siis reaalsest teadusest ning ka
selle ajaloost. Teadus on siis ratsionaalne, kui vaatlusandmeid töödeldakse loogika ja matemaatika
reeglitega, mida tähendabki vormiliselt loogiline empirism. Kuid teadus võib põhineda ka „sarnasussuhetele“, mida õpitakse musternäidistest. Internalismi asemele püütakse panna eksternalismi.
„Uue paradigma põhjused ei tulene... teaduslike teadmiste loogilisest struktuurist... Uut liiki nähtused tooksid lihtsalt päevavalgele korrapärasuse looduse mingis aspektis, kus seda varem ei märgatud.“ Niimoodi rõhutas T. S. Kuhn oma uut paradigmat teadusrevolutsioonide näidetel. „Ootamatu
uudsus, kus avastus võib ilmsiks tulla üksnes sedavõrd, kuivõrd uurija ootused looduse ja oma instrumentide suhtes osutuvad vääraks.“ Niimoodi kritiseeris Kuhn uurimise protseduuride piiratust,
mis teadaolevalt tuginevad ja kindlatele reeglitele. Siin tuleb välja nn ühismõõdutuse probleem,
mida nn vana ratsionalism ei taha mõista. Kui ei ole näha uurimusallikate baasis muutusi, siis ei tee
loogikaga suurt midagi. Andmed, mis meil looduse kohta olemas on, täiendavad ja muutuvad ise.
Just teadusrevolutsiooniga seletatakse teaduses maailma muutumist. Loodus avaldab ennast
teadlastele aja jooksul üha enam uutmoodi. Inimesed näevad loodust just nii nagu seda kirjeldab
neile paradigma, mitte aga selliselt nagu loodus reaalselt olemas on. Kuid paradigmad ei suuda hõlmata ratsionaalselt loodust kogu oma ulatuses. Paradigmad annavad maailmast ainult teatud
teadmisi ja seetõttu on maailmas olemas üsna erinevaid paradigmasid.
Kuhn: „Teaduslik teadmine on nagu keelgi tõeliselt rühma ühisomand, või see ei ole mittemiski.
Et seda mõista, peame tundma neid erilisi jooni, mis iseloomustavad rühmi, kes teadust loovad ja
kasutavad.“ Teooriate üle tuleb otsustada vastavalt nendega tegelevate indiviidide või gruppide
57