Antiikfilosoofia hüljati ja nüüd levis katoliiklik teoloogia. Inimese moraali aluseks sai usk. Kuid
teadus säilitas siiski oma antiikse vormi. Loodusteaduste teadmised lasti ununeda, sest need olid
vastuolus kiriku tõekspidamistega. Näiteks antiigi aja loodusteadlased püstitasid teooria, et Maa on
kerakujuline. Kuid selline väide langes nüüd naeruväärseks sellega, et siis need inimesed, kes
elavad Maa vastasküljel, peaksid käima pea alaspidi ja puud kasvaksid nii, et nende juured oleksid
ülespidi. Kuna pärgamendid olid tollal ajal üsna kallid, siis paljud vanaaja tekstid hävitati. Nende
tekstide asemele kirjutati kloostrites nüüd usuga seonduvaid kirjutisi. Kuid kirik vajas ka ilmalikke
teadusi. Näiteks antiikajal loodud teadused süstematiseeriti 5. sajandil seitsmeks „vabaks kunstiks“.
Need aga liigitati kaheks alles 6. sajandil. Nendeks oli siis triivium ja kvadriivium. Triiviumi alla
käis grammatika, retoorika ja dialektika ( formaalloogika ). Kuid kvadriiviumi alla pandi aritmeetika, geomeetria, astronoomia ja muusika. Neid „kunste“ õpetati keskaja koolides üsna piiratult, kui
seda võrrelda Vana-Roomaga. Kuid hiljem arendasid ilmalikke teadusi juba ülikoolid.
2.2 Teaduse tunnetusvaldkonnad
Tavamõistes mõistavad inimesed teaduse all teadmiste avastamist, selle süstematiseerimist ja
kontrollimist. Sellise protsessi eesmärgiks on aga tõe tunnetamine. Kuid kõik, mida inimene teab, ei
ole siiski teaduslik. Teaduslik teadmine on ratsionaalne, objektiivne, kontrollitav, loogiliselt ühetähenduslik ja süstematiseeritud. Kuid teadustöös tuleb ette ka vigu ja eksimusi, mis vajavad ületamist. Teadustöö kujutab endast mingi inimese uurimustegevust. Selline tegevus on valdavalt ka
üsna loominguline ja seetõttu kuulub teadus inimkonna vaimsesse kultuuri. Teadus on kultuuri üks
struktuuri osasid. Loomingu all mõistetakse kui mingisuguse uue loomist ja kuna teadustegevus on
selgelt loominguline protsess, siis tähendab teadus ka kui uue teadmise loomist. Teadusloomel on
palju ühist ka teiste inimtegevuse valdkondadega, mis kuuluvad samuti kultuuriloome alla. Professionaalne teadustöö sisaldab väga palju „argist“ ja „rutiini“. Selle halli aga jätab varju inimese inspiratsiooni rõõm. Teadustöö tegemisel on väga oluline järgida ka professionaalset eetikat, mis
keelab plagiaati ja eksperimentaalandmete võltsimist. Teaduse institutsionaalne aspekt väljendub
ühiskondlikkus praktikas. See tähendab seda, et kui ei ole olemas laboratooriumeid, teaduslike
uurimusasutusi, õppeasutusi ega informatsioonikeskusi, siis ei saa ka teadustöö õieti toimida.
Olemas on väga palju teaduse harusid ja elukutseid ning seda enam just suures teaduses. Näiteks
mõned teadlased tegelevad ainult rakendusuuringutega, mis toovad kiiresti mingisugust praktilist
kasu, kuid jälle teised tegelevad just fundamentaaluuringutega. Nende kahe valdkonna piirid on
tegelikult üsna ebaselged. Sellepärast ongi teadusfilosoofias ja teadusmetodoloogias loobutud sellisest teaduse mõistest, mis defineerib teadust kui valdkonda, mille eesmärgiks on saada teadmisi.
Praegusel ajal tuginetakse pigem universaalsetele seadustele.
Teadust nähakse teadusfilosoofias kui mingisugust maailma nägemist, mis allub kindlatele universaalsetele seadustele. Niiviisi kujutab teadus endast väga spetsiifilist maailmanägemise viisi.
Näiteks see, mis ei ole kooskõlas seadusega või ei ole seaduse seisukohast kirjeldatav, ei ole ka
teadus. Näiteks sellisele iseloomule vastab tänapäeval füüsika ja seetõttu teadusmetodoloogias
käsitletataksegi teadusena füüsikat kui teoreetilist objekti.
„Universaalsete kriteeriumide ja meetodite puudumine ei ole muidugi midagi „kriminaalset“, et
peaksime tingimata niisuguse valdkonna teadmise kuidagi kahtluse alla seadma. Kahtluse korral aga
tuleb lihtsalt igal konkreetsel juhul ette võtta spetsiaalne ja kompleksne ekspertiis. Esimeseks sammuks võiks sellisel juhul muidugi olla teadusfilosoofiline ja teadusmetodoloogiline „läbivalgustamine“.“ Nii leidis Eesti teadusfilosoof Rein Vihalemm. Selline oleks hinnang füüsikateaduse
aspektist ja kartusest sellest, et kas ehk ei ole tegemist meil siin ebateadusega. Kui ei ole seatud
füüsikateaduse eesmärki ja ei kuulu füüsikateaduse kompetentsi, siis ei ole see ka füüsikateaduse
mõttes teadus. Ainult selline asjaolu ei saa olla eespool kirjeldatud tunnetusvaldkonnale mingiks
etteheiteks. See tähendab ühtlasi ka seda, et paljusid uurimisalasid ei saa hinnata ainult teadmiste
aspektist. Näiteks aidata mõista, kriitiliselt hinnata ja täiustada nii individuaalse kui ka ühiskondliku
elu eesmärkide ja nende saavutamise meetodeid on humanitaarteaduste ja ka teiste sotsiaalteaduste
50