meelekujutluste sünnitised. Olen kindel, et maa peal elava inimese olemuse põhiosa on hing, mis
jääb elama pärast füüsilist surma. Selles maailmas ei ole midagi üleloomulikku – inimese isiksusel
on mitmeid dimensioone, mida veel ei tunta. Minu seisukoht on selline, et enamasti põhjustavad
kummitusilminguid õnnetult surmasaanute hinged, keda nende negatiivsed tunded ja mälestused
seovad kohaga, kus tragöödia aset leidis.“
Üks peamisi põhjusi, miks teadlased eitavad paranormaalsete nähtuste olemasolu, on see, et neid
ei saa laboratooriumites esile kutsuda ja neid siis uurida vastavate instrumentidega. Kuid selline
asjaolu tegelikult ei välista paranähtuste olemasolu. Oma olemuselt ei ole need nagu loodusnähtused. Nende „taga“ varitseb mõistus – eelkõige maaväline mõistus. Nad soovivad jätta endast küll
tõendeid enda olemasolu kohta, kuid seda siiski ainult nö. „usulisel tasemel“. Ei taheta jätta teaduslikke tõendeid. Nende nähtuste loomuseks peabki jääma usk – mitte teaduslik fakt. Selles ongi kogu
asja mõte. Paranähtused ei ole nagu loodusnähtused ja seega nende teaduslik uurimine eeldab teistsugust lähenemist kui loodusteaduste puhul. Teaduse primitiivseks meetodiks jääbki enamasti see,
et „usun seda, mida ma oma silmaga näen“. Kuna paranormaalsed nähtused on maavälise päritoluga, siis maaväline mõistus ise soovibki jääda inimteadusest väljapoole – jääda usulisele tasemele,
mitte sattuda teaduslikuks kättesaadavaks. Loodusnähtused seda aga teha ei suuda – neil ei ole
mõistust.
Akadeemilises võtmes põhineb teadus empiirilistel faktidel. Need faktid saadakse vaatluste või
eksperimendi käigus. See aga tähendab seda, et teadus aktsepteerib ainult seda, mida on võimalik
vahetult kogeda. Teadus ei põhine inimeste isiklikul arvamusel, eelistustel ega spekulatiivsetel
väidetel. Seega teadus peab olema objektiivne ja ta kõrvaldab ära kõik subjektiivsuse. Teaduslikud
teadmised peavad olema tõestatud. Alles siis on need usaldusväärsed. Selline arusaam teadusest
hakkas levima juba 17. sajandil, mida pooldatakse ka isegi tänepäeval. Kuid tänapäeva
teadusfilosoofia ei pea sellist vaadet teadusele enam väga õigeks. Näiteks üheks põhjuseks on see,
et induktsiooniprintsiip tugineb vaatlusel. See eeldab väga palju vaatlusi, kuid see ei ole alati
vajalik. Näiteks Teise maailmasõja lõpul heideti Hiroshimale aatomipomm. Sellest ühest ainsast
vaatlusest sai selgeks see, et kui ohtlikud on aatomipommid inimestele ja keskkonnale. Kuid neid
vaatlusi ei tohiks olla väga palju arusaamiseks, et need külvavad ainult õudu ja hävingut. Seda võib
kirjeldada induktsiooniprintsiibi tõenäosus. Kuid tõendused põhinevad siiski lõplikel ( mitte
lõpututel ) vaatlustel. See aga ei näita seda ühte lõplikku vaatlusotsust. Kuid nüüd arvatakse, et
vaatlused sõltuvad teooria olemasolust. Vaatlusotsustused peavad olema vastava teooria keeles.
Nende täpsus sõltub just vastava teooria täpsusest.
Uskumuse tase on inimestel väga varieeruv. On inimesi, kes usuvad nende olemaolusse, kuid on
neidki, kes ei usu. On inimesi, kes küll ei usu paranähtuste olemaolusse, kuid on avatud nendest
asjadest rääkima. Neid on võimalik ka selles osas vahel lihtsasti ümberveenda. On inimesi, kes pimesi usuvad või kes kohe üldse ei usu. Need inimesed ei usu isegi siis, kui nad peaksid oma
silmaga nägema näiteks UFO-t – isegi sellisel juhul kahtleksid nad enda terves mõistuses. On
olemas siis pimeusk ja ka „pimeskeptism“. On olemas inimesi, kes hakkavad üsna kergelt uskuma
ja on neid, kes aga palju raskemalt. Nagu näha on – uskumise tas