korraldaja. Esimesse liiki kuuluvad nn pseudopsüühilised nähtused, milledel võivad tegelikult olla
üsnagi lihtsad füüsilised seletused. Nende hulka kuuluvad näiteks poltergeisti nähud. „Nimetatud
ilmingud ei ole psüühilist laadi, ehkki neid sageli sellisteks peetakse,“ selgitab Carr. Teise liiki või
kategooriasse paneb ta sellised nähtused, mis toimuvad ainult inimese enda peas ja seega ei ole need
füüsilise maailmaga üldse seoses. Sellisesse kategooriasse kuuluvad näiteks kehast väljumised,
surmalähedased kogemused, hüpnoosi ja nägemused. „Pole kahtlust, et inimesed selliseid asju
kogevad,“ ütleb Carr. „Küsimus on ainult selles, et kuidas neid tõlgendada. Kas neile vastab
mingisugune kõrgem reaalsus või on tegemist pelkade illusioonidega? Oleks ju väga lihtne
„tituleerida näiteks kummitused tühipaljasteks nägemishallutsinatsioonideks, kuid ei saa salata, et
sageli näeb neid mitu inimest korraga või edastavad nad mingit reaalse maailma kohta käivat
informatsiooni ning see muudab nad millekski märksa keerulisemaks“.
Carr liigitab kolmandasse kategooriasse sellised nähtused, mis kulgevad inimese psüühikas, kuid
samas on need seoses ka füüsilise maailmaga. Nendeks võivad olla näiteks psühhokinees,
meelteväline taju ja telepaatia. Ateena Ülikooli füüsik Fotini Pallikari tõi konverentsil ühe näite
psühhokineesi kohta. Ta olevat analüüsinud saksa psühholoogide korraldatud katsete tulemusi.
Selliste katsete eesmärgiks oli see, et kas inimesed on võimelised mõjutama juhuslikke füüsikalisi
protsesse. Psühholoogid sisestasid arvutisse elektroonilise müra, mis koosnes juhuslike positiivsete
ja negatiivsete impulsside jadast. Ja pärast seda inimesed mõjutasid vaimselt nende impulsside
statistilist jaotumust. Operaatorite mõju ei suutnud statistika tuvastada. Kuid teistsuguse tulemuse
andis pikaajalisi korrelatsioone silmaspidav alternatiivne lähenemine. Sellest selgus see, et
o