et „leiba teenida“. Aegade jooksul on inimühiskond välja kujunenud tööühiskonnaks. Kui aga tööd
ei tehta või ei leidu, siis ei saa ka tasu ja elukvaliteet ka langeb. Paljudes riikides on välja kujunenud
olukord, kus inimesed elavad selleks, et teha tööd ja „teenida enda riiki“. Üsna sageli osutub
riigieelarve olukord palju olulisemaks kui üksikinimese elu heaolu. Riigi majanduse elavdamine on
üksikinimese heaolust kuidagi olulisemaks kujunenud. Väga suur osa läheb inimeste sissetulekutest
just maksude maksmiseks, mis väidetavalt on vaja ühiskonna eluspüsimiseks. Vaesus on ühiskonnas
esinenud juba selle tekkimisest alates. Vaesuses elab isegi tänapäeval märkimisväärne osa kogu
Maa tsivilisatsioonist. Ainuüksi Venemaal elab umbes 30 % rahvastikust alla vaesuspiiri. Seda
näitavad rahvusuuringud. Paljude inimeste elud on välja kujunenud riikide teenimiseks ja nende
materiaalse eelarve täitmiseks. Paljude elu mõte ja tegevus seisneb sissetuleku teenimises. Seda
näitab ju ini- meste reaalne elu, mitte poliitikute ja ülikoolide doktorite teooriad. Kuid elu ei tohiks
seisneda ainult selles. Elu on palju väärtuslikum, kuid on selge, et väärtushinnangud elule või
heaolule on inimestel väga suuresti varieeruvad ja enamasti väärad. Töö tegevust võiks olla palju
vähem, kuid selleks tuleb vastavalt suurem osa ühiskonda „ümber seada“. Umbes kolmandik
inimeste elust kulub nagunii une peale.
Inimene peab nägema elu ka teistel planeetidel, mitte ainult planeedil Maa. Elu Universumis ei
seisne ainult sellise elutegevusega, mida tuntakse Maal. Näiteks Maal kehtib selline reegel eluslooduses, mida nimetatakse looduslikuks valikuks. Tugevamad isendid jäävad luuduses ellu, nõrgemad
aga surevad. Kuid elu avaldumisvormid Universumis on tegelikult palju palju iseäralikumad, kui
seda Maa meile pakkuda suudab. See tähendab ka seda, et kui inimene näeb elu teistel planeetidel,
siis see aitab eelkõige iseendas selgusele jõuda. Suuremalt osalt tulenevad inimkonna nähtavad
probleemid just „vaimsete väärtuste“ puudumisest ja see omakorda on seotud inimese loomse
päritoluga. Inimene on osaliselt loomse päritoluga ja see asjaolu on üheks teguriks, mis kujundab
inimühiskonna selliseks nagu me seda praegu tunneme. Kuid teistel planeetidel ei avaldu elu
olemus ja tegevus loomalikkuses. Inimene näeb Maal peamiselt „vägivaldset elu“. Näiteks
savannides peab lõvi ellujäämiseks jahti antiloobile. Ellujäämiseks peab üks isend teise olendi ära
sööma. Kuid selline eluavaldumine on mingisugusel kujul edasi kandunud ka inimeste ühiskonna
tegevusse. Näiteks intelligentsemad inimesed elavad peamiselt paremat ( rikkamat ) elu, kui näiteks
„vähem arukamad“ inimesed.
1.6 Eshatoloogia
Eshatoloogia on inimese surma ja surmajärgset olemist käsitlev õpetus – ka nii öelda teispoolsuseõpetus. Üksikisiku eshatoloogia keskendub nii õigete kui ka patuste hingede surmajärgsele käekäigule ja sellele, mis saab osaks nii ühtedele kui ka teistele pärast surma ja enne üldist ülestõusmist. Üldine eshatoloogia käsitleb kogu inimkonna käekäiku, eriti viimsepäevasündmusi, mis on
seotud surnuist ülestõusmisega ja viimsepäevakohtuga. Nii jagunebki eshatoloogia kaheks haruks:
üksikisiku eshatoloogiaks ja üldiseks eshatoloogiaks.
1.6.1 Üksikisiku eshatoloogia
Vana aja egiptlased huvitusid väga palju sellest, mis elu järgneb pärast inimese surma. Kuid
Mesopotaamia rahvad väga suurt tähelepanu sellele ei pööranud. Mesopotaamia rahvad soovisid
enda eluiga pikendada nii palju, kui võimalik ja nad soovisid olla õnnelikud juba elades. Jumalate
karistused patustele pidi teostuma juba nende eluajal ja kui see millegipärast ei teostunud, siis
27