kõikide inimeste korral. Ausaid ärimehi ja poliitikuid esineb ühiskonnas mitte väga palju, kuigi see
oleks vägagi võimalik. Inimesed enamasti ei taju teiste kannatusi ja see iseloomujoon on inimkonna
üks traagilisemaid tahke, mis vormib tsivilisatsiooni üldist arengut. Inimesed tajuvad väga väiksel
määral mõju, mida nad teistele inimestele oma tegevusega põhjustavad. Sellise inimtahu olemasolust võib tuua üsna lihtsasti palju näiteid. Näiteks on isegi tänapäeval olemas selliseid riike, mille
juhtideks on nö. „poolpsühhopaadid“, kes põhjustavad lausa riigi ulatuses inimestele palju
kannatusi. Näiteks on nendeks sellised diktaatorlikud riigid nagu Birma ja Põhja-Korea. Ka
koolivägivalla puhkudel tuleb esile selliseid iseloomujooni, kuid peale selle ka tuntakse naudingut
enda agressiivse tegevuse üle. Tuntakse kiusamisest „mõnu“ ja seda on teadusuuringutes tuvastatud. Näiteks ühes USA-s korraldatud uuringus selgus, et empaatia ja kaastundega seotud
ajupiirkonnad ei aktiveeru ( või aktiveeruvad väga vähesel määral ) just psühhopaatidel, kui nad
näevad teiste inimeste kannatusi. Psühhopaatidel on häirunud ka emotsioonide töötlemise ja otsuste
tegemisega seotud ajupiirkondade aktiivsused. Empaatia asemel tunnevad psühhopaadid sageli
hoopis mõnu ja lõbu. Empaatia tunne tekib siis, kui psühhopaatidel endal tekib või endale ette
kujutab valu tunnet.
Üks loomalikke avaldumisvorme esineb inimesel ka võimu positsioonil olemisega. Ajalugu on
täis lugudest, mil inimene on kuritarvitanud võimu. Võimuahneid ja egotsentrilisi inimesi on
maailmas üsna palju. Tuntud on kõnekäänd, et „tähtis on see, mida öeldakse, mitte see, kes midagi
ütles“. Kuid reaalsetes olukordades ei pea see kõnekäänd enamasti paika. See tähendab seda, et
„oluline on see, kes midagi ütles, mitte see, et mida keegi ütles“. Positsiooni omavaid inimesi
võetakse sageli tõsisemalt ja rohkem kuulda kui neid, kellel positsioon puudub, hoolimata sellest, et
neil võib olla rohkem teadmisi