lunastusõpetuseks ja mille omaksvõtmine ning järgimine kujundabki religioosse elutegevuse.
Käsitleme siin religiooni peamisi struktuurielemente ja seejärel tema olulisemaid funktsioone,
püüdes nende sisu avada.
Kõikide religioonide peamiseks tunnuseks on inimeste usk Jumalasse – isikusse, kelle poolt on
loodud kogu tuntav maailm. Ilma Jumalata ei ole olemas ka religiooni. Erinevates maailma
religioonides esinevad erinevad Jumalad, kuid nendel kõigil on ka ühiseid jooni. Jumal on mingisugune oma olemasolust teadlik üliolend. Ta on surematu ja tal on inimesele kättesaamatud
üleloomulikud võimed. Jumala mõistus ja ka elu on lõputud. Lõputult täiuslikud on ka tema
võimed. Järelikult Jumal on „absoluut“. Antropomorfismi järgi lõi Jumal inimese oma näo järgi,
kuid inimene ei ole Jumalaga siiski võrreldav. See on ka ainus sarnasus Jumala ja inimese vahel.
Inimeste ettekujutused Jumalast on nagu peegelpilt sellest, et milline inimene ise olla sooviks.
Näiteks nii arvas kuulus Saksa filosoof Ludwig Feuerbach.
Kuna Jumal on teadvusega üliolend, siis on võimalik inimesel Temaga ka suhelda – selleks
palutakse Jumala abi. Jumalaga on inimesel üsna lihtne suhelda, sest Jumal on kõikjal. Teda ei ole
vaja otsidagi. Jumalasse uskumine ei ole lihtsalt ratsionaalne veendumus Tema olemasolusse.
Jumala olemasolu teoreetiliselt tõestada on püüdnud ajaloos väga paljud kirikuisad ja filosoofid
nagu näiteks Thomas Aquinost. Usk on ka religioossne tunne. Usklikud inimesed suhtuvad
Jumalasse enamasti emotsionaalselt – see tähendab, et armastuse, hirmu, lootuse, süütunde ja
kahetsusega. Selleks aga eeldab inimene seda, et Jumalal on olemas emotsioonid, tunded. Just
emotsionaalne suhtumine Jumalaga loob inimesel erilise vaimse kogemuse. Selles nähtuvad inimese
usklikud veendumused ja teod.
Igal religioonil on olemas mingisugune oma pühakiri. Selline pühakiri koosneb pühadest
tekstidest ja nendes avaldatakse vastava usundi ( ehk religiooni ) tõekspidamisi. Pühakiri on näiteks
Piibel, Koraan, Talmud jne. Pühakirjades avaldatakse Jumala teod, uskumuse põhilisi veendumusi
ja reegleid inimese religioosseks elutegevuseks. Kirjeldatakse ka näiteks Jumala maailma loomist.
Neid pühalikke tekste võetakse kui Jumalike ilmutustena. Pühakirjade autor on kas siis Jumal ise
või vastava religiooni looja. Pühakiri tegelikult veel isegi täieneb aja jooksul, mis moodustavad
peamiselt pühakirja tõlgendused. „Jumalasõna“ õpetus põhineb pühakirjal ja kanoonilisel
interpretatsioonil. Jumalasõna õpetust käsitleb teoloogia, mis on väga oluliselt seotud religioosse
filosoofiaga.
Religioossetes tavades ja rituaalides ilmneb Jumala kummardamine, mis on samas usklikke ka
üheks põhitegevuseks. Usklitelt nõutakse palvust ja ka sünni, surm