Ajas rändamise teooria sissejuhatav eelülevaade
Teada on fakt, et absoluutselt kõik kehad alluvad Universumi paisumisele. Kuid
Universumi paisumine avaldub alles galaktikate ja nende parvede ning superparvede tasandil.
See tähendab seda, et galaktikad ja nende parved ning superparved eemalduvad üksteisest.
Mida kaugemal on üksteisest galaktika parved, seda kiiremini nad üksteisest eemalduvad –
ehk kehtib tuntud Hubble´i seadus.
Teada on ka fakt, et Universumis leidub ka selliseid piirkondi aegruumis, kus aega ja
ruumi enam ei eksisteerigi. See tähendab seda, et aeg on „seal“ lõpmata aeglenenud ja kahe
ruumipunkti vaheline kaugus on „seal“ võrdne nulliga. Sellised piirkonnad aegruumis
eksisteerivad näiteks mustade aukude ja ka galaktikate tsentrites. Neid tuntakse ka kui
Schwarzschildi pinnana.
Kui aga näiteks inimene satub sellisesse erilisse aegruumi piirkonda, siis ei saa see inimene
enam olla füüsikalises vastastikuses seoses Universumi paisumisega. Sellepärast, et kahe
ruumipunkti vaheline kaugus võrdub sellises piirkonnas ju nulliga. Kuid Universumi
paisumine avaldub ju kahe ruumipunkti vahelise kauguse suurenemisel. Seda kirjeldavad ka
vastavad kosmoloogilised võrrandid. Võib öelda ka nii, et „inimene ei ole enam ruumis, mis
paisub“. Sellisel juhul ei allu enam inimene Universumi ( meetrilisele ) paisumisele. Selle
mõistmiseks vaatame järgmist analoogiat. Kui paat panna jõe peale, kus esineb silmanähtav
vee voolamine ( vee tihedus on x ), siis see paat hakkab vee vooluga kaasa liikuma. Kui aga
see paat satub jõe peal sellisesse piirkonda, kus vett ei ole ( vee tihedus on 0 ), siis paat enam
vee vooluga kaasa liikuma ei hakka. Täpselt sama on ka Universumi paisumisega. Kui
inimene on aegruumis ( dt = x ja ds = y ), siis ta läheb Universumi paisumisega kaasa. Kui
aga inimene satub sellisesse aegruumi piirkonda, kus aega ja ruumi enam ei olegi ( dt = 0 ja
ds = 0 ), siis ta ei ole enam Universumi paisumisega füüsikalises vastastikmõjus. See
tähendab seda, et inimene ei lähe enam Universumi paisumisega enam kaasa.
Selline aegruumi piirkond, mille korral kahe ruumipunkti vaheline kaugus ds võrdub
nulliga ja aeg on jäänud seisma, esineb gravitatsioonivälja tsentris. Kuid sellisesse aegruumi
piirkonda on võimalik sattuda ka siis, kui ületatakse valguse kiirus vaakumis ( mida tegelikult
niikuinii ei ole võimalik sooritada ). Ka sellisel juhul on aeg peatunud ja keha pikkus võrdub
nulliga ( seda loomulikult mingi taustsüsteemi suhtes ). Kuid ka sellisel juhul ei ole keha
enam füüsikalises vastastikuses seoses Universumi paisumisega. Järelikult hakkavad siin
kehtima juba uued füüsikalised seaduspärasused.
Universumi meetrilist paisumist kirjeldab Robertson-Walkeri meetrika sfääriliste
koordinaatide korral:
kus ajakoordinaat t on Universumi eluiga, K on konstant, mis on seotud kõvera ruumiga ja
a(t) on aja funktsioon, mis sõltub Universumi paisumisest või võimalikust kokkutõmbumisest.
Kahe ruu- mipunkti vahelist kaugust ( ehk ka Universumi „suurust“ ) näitab s, mille väärtus
ajas t muutub. Seda see Robertson-Walkeri meetrika näitabki. Meetrika sõltub ka K konstandi
väärtusest ehk ruumi kõverusest – seda, et kas tegemist on tasase, negatiivse või positiivse
kõveruse Universumi ruumiga.
2