„Pärast SLK-sid kalduvad inimesed andma elule suuremat väärtust ning osutama rohkem tähelepanu ja armastust oma ligimestele, samal ajal väheneb nende huvi isikliku positsiooni ja aineliste
väärtuste vastu. Samuti nendib enamik inimesi, kes on kogenud SLK-sid, et pärast seda elavad nad
kõrgemate vaimsete eesmärkidega ja mõnel juhul otsivad elu põhiolemuse s ügavamat mõistmist. Ja
oluline on, et need teated eneseanalüüsist leiavad enamasti kinnitust ka nende poolt, kes on SLK-sid
kogenud inimeste käitumist kõrvalt jälginud.“
On täiesti selge, et surmalähedased kogemused mõjutavad enamasti inimeste elu. Kuna
kogetakse väga võimsaid ja väga isiklikke elamusi, siis on see vägagi loogiline. Kogemused,
elamused ja tundmused võivad muuta inimese maailmataju oluliselt. Seda on näidanud paljud
psühholoogia alased katsed. Näiteks terve inimene ja see inimene, kes põeb depressiooni, näevad
maailma erinevalt. Depressioonis olev inimene näeb hästi küll suurt plaani, kuid suure pildi detaile
näeb ta üsna hägusalt. Selline järeldus ilmnes Ameerika teadlaste Julie Golomb´ ja ta kolleegide
uurimustest Yale´i Ülikoolist. Näiteks ühes katses vaatasid 32 inimest arvutiekraani, mille peal
liikusid hallil ja mustal taustal valged jooned. Inimesed said seda rohkem punkte, mida kiiremini
nad joonte liikumise suuna ära arvasid. Kokku osales 32 katseisikut, millest pooled ei põdenud
depressiooni, kuid pooled pidasid äsja depressiooni. Katses ei osalenud inimesi, kes eksperimendi
sooritamise käigus oleks põdenud depressiooni. Mõlemad pooled said suure pildi lahendamisega
peaaegu võrdselt hästi hakkama, kuid väikese pildi lahendamisega võttis rohkem aega nendel
inimestel, kes alles äsja põdesid depressiooni ja püüavad sellest paraneda. Varem arvati, et
depressioon mõjutab ainult inimese meeleolu, söömist ja magamist, kuid see uurimus näitab, et
depressioon mõjutab ka inimese maailmataju.
6.3 Surmalähedaste kogemuste iseloomujooned
Raymond Moody kirjutab raamatus The Light Beyond ( Teispoolne valgus ) SLK-de iseloomulikke jooni, mis esinevad peaaegu kõikide SLK-de korral. Need on kirja pandud ka raamatus „Elu
pärast surma“ ( Tallinn, 1997, Farnaz Ma´sumian ). Neid kirja pandud surmalähedaste kogemuste
iseloomulikke jooni me nüüd lähemalt vaatama hakkamegi.
Pärast südame seiskumist on paljud inimesed kogenud SLK-sid. Alguses on nad segaduses ja
hirmul. Nad ei mõista mis nendega on juhtunud. Nad avastavad ennast oma füüsilise keha kohal
hõljumas ja hämmastavad selle üle, et kuidas nad nüüd oma keha eemalt näha saavad. Toimuva arusaamiseks võtab neil pikka aega. Sageli püüavad nad leida kontakti teda elustavate inimestega või
ükskõik millise lähedal oleva inimesega. Kuid see enamasti siiski ebaõnnestub. Ükskord õnnestus
Moodyl ise elustada ühte naist surmasuust. Hiljem naine jutustas Moodyle, et kuidas ta püüdis teda
enda elustamist takistada, sest talle meeldis tekkinud olukord. Kui naine soovis haarata Moody kätt,
läks tema käsi tolle mehe käest hoopis läbi.
Kui teistega kontakti saada kuidagi ei õnnestu, hakkab inimene arusaama oma enda isiksusest
palju selgemini, kui ta seda suutis oma maises elus. Ta hakkab tunnetama enda olemust ja isikupära.
Inimene hakkab mõistma oma tegelikku mina, mis seni peitus tema enda sees. Näiteks perekonnasidemed muutuvad nüüd kuidagi vähem oluliseks, sest esiplaanile kerkib just inimese enda olemus ja
isiksus. Seda on kirjeldatud ka kui „sidemete läbilõikamist“ või õhku tõusvat õhupalli, kui nöör
puruneb. SLK korral tunnetavad inimesed enda maise elu piirangutest vabanemist ja tunnevad enda
tegelikku olemust. Esialgsed kartused kaovad ja selle asemel ilmneb nüüd absoluutne rõõmujoovastus.
Kuid enne „sidemete“ katkemist tunneb haige või vigastatud inimene endal kohutavaid ja meeletuid valusid. Pärast seda aga inimese tunded muutuvad täielikult vastupidiseks – tekib meeletu
rõõmujoovastus ja kirjeldamatu rahulolutunne.
44