6 Surmalähedased kogemused
6.1 Sissejuhatus
Antud juhul ei vaata me siin nähtuse – surmalähedased kogemused – paranormaalset külge. Siin
ei huvita meid selle nähtuse „võimalikkuse probleem“ - et kas elu pärast surma on olemas või mitte,
et kas need on kõigest illusioonid inimese surevas ajus või nähakse ikkagi reaalseid sündmusi jne.
Neid küsimusi me siin ei hakka arutama ega käsitlema. Siin huvitutakse ainult inimese tajudega
seonduvatest kogemustest. Need on ikkagi olemas – olgugi kas siis reaalselt või on need illusioonid.
Me vaatame kuidas on sellised tajuefektid seotud Maailmatajuga. Need tajukogemused, mida me
hakkame uurima, on olemas inimese surevas ajus. Need on dokumenteeritud vastavate aju-teadlaste
poolt. Kahelda nende olemasolus pole võimalik. Küsimus on lihtsalt selles, et kas need elamused on
reaalsed või lihtsalt sureva aju illusioon. Kuid seda me siin ei hakka käsitlema.
Surmalähedasi kogemusi on kogenud miljonid inimesed üle kogu maailma. Nende inimeste
tunnistused kogetud elamuste kirjeldamisel langevad kokku Unisoofias kirjeldatud psüühiliste
ilmingutega. Seda võivad kinnitada SLK-de kogemustega inimesed, kes hiljem on lugenud
Unisoofia erialast kirjandust. Selles mõttes on Unisoofias kirja pandud reaalsete inimeste reaalsed
kogemused, tundmused, mida siis psühholoogia seaduspärasustega kirjeldatakse või seletatakse.
Nende tunnistused annavad vähemalt kaudseid tõendeid Unisoofias esitatud psüühiliste ilmingute
olemasolus. Ja seetõttu me tutvumegi lähemalt nende salapäraste psüühiliste ilmingutega.
6.2 Inimeste kogemused ajusurmas
Meditsiini kiire areng on võimaldanud üha enam inimesi päästa surma käest. Sellistel juhtudel
on üha enam inimesi jutustanud oma kehavälistest kogemustest, mille korral on nad tundnud erakordset rõõmu ja rahulolu, kohtumisi varem surnud inimestega ja sugulastega, olnud telepaatilises
ühenduses valgusolenditega ning näinud panoraamseid tagasivaateid oma maisele elule. Sellised
teated on hakanud paljusid meedikuid ja psühholooge huvitama, sest need nähtused üha enam
sagenevad ja need kõik on omavahel ka väga sarnased. Teadlased on hakanud neid nähtusi nüüd ka
teaduslikult uurima ja neid nähtusi nimetatakse surmalähedasteks kogemusteks ehk lühidalt lihtsalt
SLK-deks.
Doktor Raymond Moody on filosoof ja psühhiaater, kes on ilmselt ka kõige kuulsam SLK-de
uurija. Tema kaks esimest raamatut on ilmselt üks parimaid SLK-de kohta tehtud uurimusi. Üks
raamat kannab pealkirja Life After Life ( Elu pärast elu ) ja teine Reflections on Life After Life (
Mõtisklusi elust pärast elu ). Moody küsitles oma uurimustöö ajal väga paljusid inimesi, kes olid
SLK-dega kuidagi seotud. Moody liigitas neid inimesi suurde kahte rühma – inimesed, keda oli
võimalik pärast kliinilist surma ellu tagasi äratama, ja inimesed, kes olid surmale väga lähedal, sest
neil esinesid väga rasked traumad või haigused.
Raamatus „Elu pärast elu“ arvab Moody üldiselt, et kogemused, mis SLK ajal esinevad, on
kõikide juhtude korral õndsalikud. Väga sageli ei saa inimesed neid elamusi kirjeldada sõnadega,
sest need kogemused on niivõrd meeldivad, rõõmsad ja erakordsed. Surmasuus olles ei soovidutki
enam oma maisesse ellu tagasi pöörduda. Sellepärast, et see kogemus või elamus oli niivõrd
vapustav ja silmiavav.
42